Kokkade pere kolis Hiinasse kaks aastat tagasi. Pikaaegse riigi­ametniku kogemusega Marten tundis, et aeg on küps uueks välja­kutseks, ning lapsed Karl Oskar (12), Mattias Joosep (11) ja Mihkel Villem (10) olid juba piisavalt suured, et uues ja erilises keskkonnas kohaneda.

Eriline uus elukoht ongi – Peking on Hiina suuruselt teine linn, mis mahutab oma kihavasse rüppe üle 20 miljoni inimese. See on Hiina rahvavabariigi pealinn ning pulbitsev kultuuri-, äri- ja hariduskeskus. Ka riigi ametlik, mandariini keel põhineb Pekingi aktsendil ning linnas on koguni seitse UNESCO maailmapärandi nimekirja vaatamisväärsust, sealhulgas Hiina keisririigi keskus Keelatud linn, osa Hiina müürist, labürindi­taolised elurajoonid hutongid ning Suur Hiina kanal – maailma pikim tehisjõgi.

Tõsi, moodne päris-Peking tuli Annelyle üllatusena: “Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin hutongide ja templite Hiina asemel pilvelõhkujate linna. Olin näinud pilte uusehitistest, aga arvasin, et need asuvad põhiliselt kesklinnas.”

Kahe lapse poliitika

Marten oli töiselt varemgi Hiinaga kokku puutunud – kümme aastat tagasi juhtis ta välis­ministeeriumis Pekingi Eesti saatkonna ehitust. Nüüd, kohapeal, tõdeb ta: “Areng on olnud muljet­avaldav. Enam pole sisulist vahet, kas elad Pariisis või Pekingis. Siin on kõik olemas ning näiteks muuseumide arv ja tase on hämmastavad – olgu muuseum siis parajasti arbuusist või ajaloost.”

Suursaadikuna keskendub Marten Eesti-­Hiina suhete arengule. “Eesti eksport siia kasvab, kahe riigi koostöös valmib Jordaanias põlevkivi­elektrijaam ning Hiina investeerib Eestisse. Poliitilisel tasemel toimub samuti elav suhtlus, mis sest, et Eesti rahvaarv on kolm korda väiksem kui Pekingi Chaoyangi linnajao oma, kus Eesti saatkond asub,” muigab ta.

Annely ja Marten seletavad, et riigis, mis tänu majandusreformidele vähem kui 50 aastat tagasi maailmale avanes, on haridus hinnas ning kogu ärkveloleku aja pühendavad lapsed õppimisele. Esiteks on teadus ja haridus olnud aastatuhandeid Hiinas au sees. Teisalt tingib seda vajadus: 1,3 miljardi inimesega riigis toime­tulekuks peab visalt tööd tegema ja haridus on hea töökoha tagatis. 1979. aastast kestnud ühe lapse poliitika asendus Hiinas 2015. aastal kahe lapse poliitikaga, kuid piirangu tõttu jäi vahepeal sündimata ligi 300 miljonit inimest. Kuna Hiina pole Põhjamaade-taoline heaoluriik, on sadadel miljonitel üksikutel lastel nüüd kohustus vanemaid toetada ja samas oma lapsed üles kasvatada.