Käsin, poon ja lasen

Septembri ajakirjas puudutas mind mitu lugu. Esiteks “Kolime väikelastega väikelinna”. Aastaid tagasi kolisime ka meie linnalähedasse külla ega ole siiani pidanud otsust kahetsema. Sellega seoses tekkis kohe äratundmine “Logistika meistriklassi” lugedes, sest osa huviringe jääb kodust eemale. Õnneks oleme suutnud lapsed varakult bussiga sõitma harjutada, kuigi osa tuttavaid hirmunult uurib, kuidas me julgeme.

Kõige enam puudutas siiski lugu “Mis on distsipliinil pistmist armastusega”. Juba üsna algul tundsin seal ära oma abikaasa, kes ilmselt endalegi teadmata rakendab kasvatusmeetodit “käsin, poon ja lasen”. Olen pikki aastaid suunanud teda kasutama teistsugust kasvatusviisi, kuid see on temasse nii sügavalt juurdunud. Enamasti lõpevad vestlused sel teemal tüliga. Paraku on mehe kasvatusviis jätnud lastele jälje. Neil on probleemid enesehinnanguga ning nad on välja öelnud, et ükskõik mida nad ei tee, kunagi pole isa rahul. Nüüd olengi küsimuse ees, kas lahkuminek on lahendus. Meest ma ilmselt ümber kasvatada ei suuda, kui ta ise probleemi ei näe. Pigem näeb ta probleemi minus – miks mina ei karista, ei nõua jne.

Ellis

Igale põnnile lemmikloom

Mind kõnetas lugu Berliini lasteaia mänguasjavabast projektist. Küllap seetõttu, et ka meil on omamoodi mänguasjavaba projekt igal suvel.

Olen õnnelik lapsevanem, kel on pikk suvepuhkus, ja enamiku sellest veedame maal. Et vältida edasi-tagasi sõite, pakin kõik vajaminevad asjad kokku ja puhkus võib alata. Eks ma alguses võtsin mänguasju kaasa ka, kuid lapse kasvades nägin, et maal need eriti popiks ei osutunud. Ümbritsev loodus pakkus nii palju avastamist ja vihmase ilma korral piisas ka tavalistest majapidamis­tarvetest, et mängu jätkuks kauemaks.

Praegu on laps viiene ja juba paar suve pole me puhkusele minnes kodunt ühtegi lelu kaasa võtnud. Tõsi, tal on maale kogunenud mõned kühvlid-ämbrid jne. Sellegipoolest on suvised mängud hoopis erinevad argipäeva omadest, peaosades muld, kivid, oksad ja oma väike metsatukk. Peale leluvaba suvepuhkust tunduvad kodus ootavad legod-lauamängud-autod hoopis huvitavamad kui enne. Et elu põnevaks teha, pole palju vaja!

Ka lemmikloomateema on meie kodus aktuaalne. Ei möödu nädalatki, kui laps ei räägiks koerast, jänesest või papagoist. Arvan, et igal põnnil peaks olema lemmik. Tagasi hoiab mind aga oma lapsepõlvetõdemus, et lemmiklooma peab kasvatama ja tema eest hoolitsema ikkagi pereema. Lastele jääb tavaliselt paitamine ja mängulust. Ma ei tea, kas ma emana olen selliseks elumuutuseks valmis.

Greete

Mänguasju vähe, aga kvaliteetsed

Septembri ajakirja tõmbenumbriks oli “Kolm kuud ilma mänguasjadeta”. Ma ise hoian lapsele kättesaadaval raamatuid ja umbes kuut mänguasja ning iga nädal vahetan neid. Lelusid ostes eelistan kvaliteeti kvantiteedile ning kui koju satuvad sarnased lelud, viin osa raamatu­kokku, et teisedki lapsed saaksid seal mängida. Kolmekuine lelupaast oli teistmoodi, väga põnev lähenemine!

Lastetubade pildiseerias ajas mu silmad üllatusest suureks jutt kolmikutest poistest, kes teist korda eelkooli lähevad ja aasta kooli­pikendust saavad, sest nad sündisid kolm kuud enne õiget aega. Nendest loeks kohe pikemalt.

Mis aga kurvaks tegi, oli esi­kaanelugu. Nagu ka ajakirja­numbris, kus kaanel Ines Karu, oli siin loo üle võtnud kaaslane. Esikaane “staari” arvamust, loomust ja hingeelu oli nii vähe, et ei saanudki päris aru, milline Ott Tänak siis on.

Luule

Aitäh kõigile, kas jagasid meiega oma arvamust septembrinumbri kohta. Läti kosmeetikasarja Kivvi tootekomplekti saavad Ellis ja Greete. Võitjatel palume võtta meiega ühendust!

Nüüd jääme ootama teie mõtteid oktoobrinumbri kohta meilile perejakodu@perejakodu.ee. Seekord saab üks kirjasaatja auhinnaks Breden Kidsi lasteaialapse komplekti, mis koosneb tuukrimütsist ja retuusidest (hind ligi 60 eurot). Võitja saab ise valida sobiva mustri ja suuruse. Auhinnavõitja nime avaldame järgmises ajakirjas.