Loviise veetis suvevaheaega onu juures. Tüdrukutirts mossitas, oli kaunikesti igav üksi toas passida.

“Kas sa tahad minuga mängida?” küsis äkki keegi. Tüdruk vaatas ringi ning ta pilk peatus onu helesinisel pintsakul, mis oli hoolikalt toolileenile asetatud.

“Kas sa oskad rääkida?” imestas Loviise.

“Muidugi oskan,” kinnitas pintsak.“Teeme nii, et ma olen mängult sinilind ja sina kanakull. Püüa mind, Loviise! Püüa kinni!”

Loviise kavatseski juba pintsakut püüdma sööstma, kui juhtus midagi ootamatut. Nimelt kalpsasid kohale onu triibulised püksid.

“Hakkame keksu mängima,” kilkasid püksid.

“Sina ei tohi mürada,” keelas pintsak. “Sul lähevad niiviisi viigid välja. Kas sa ei mäleta, kui kaua onu sind hommikul triikis?”

“Aga mina tahan ka mängida,” nurises püksipaar.

“Me mängime, et põrandavaip on aas. Ja mina olen sinilind.”

“See on igav mäng,” leidsid püksid. “Teeme parem nii, et ma olen kummitus, kes kolab voodi all! Böö, värisege!”

“Voodi all on tolmune,” hoiatas pintsak. “Kas sa tahad pessu minna või?”

“No siis olen ma tiiger, kes elab kapis.”