Miks on teile tähtis last maal kasvatada?

Laura: Sellises kodus elades ja kasvades tekib rohkem kodutunnet kui korterist korterisse kolides. Mina elasin ja kasvasin Keila linnas, siin maal elasime suviti (uus kodu on ehitatud Laura vanavanaema talumaadele – toim). Mäletan siit kevadise vihma lõhna, talvega kopitama läinud riiete lehka, värske porgandi maitset ja meie taltsutatud varese hommikust kraaksatust. Ent kui mina lapsena suviti maal olin, polnud siin rohkem talusid. Nüüd on maju juures ja tõotab tulla tõeline Bullerby. Isad-vanaisad hakkavad arvatavasti mõõtu võtma, kellel on ägedam mänguväljak.

Janek: Kui paar aastat tagasi lõplikult siia kolisime, märkasime palju kurgi. Lendasid lausa hoovi. Nüüd on küla lapsi täis – paari aastaga on sündinud viis last. On tore, et lapsed saavad tänapäeval maal kasvada. Me elame muidugi nüüdisaegselt. Me päris Põlva taha metsa ju ei kolinud ja ainult lille nuusutamisest ei ela. Meil on soe maja, telekas, telefonid. Aga püüame ekraanindust vähendada. Mitte et paneme multika jooksma ja siis sööme putru. Olen seda päris palju näinud – õudne!

Nutiteemat kajastab ka lastelavastus “Minu vanaisa oskas lennata”, kus sa, Janek, praegu mängid.

Janek: Jah, seal räägitakse samuti, kuidas pärissuhtlust on erinevate ekraanide tõttu jäänud liiga väheks.

Laura: Etenduses tuleb hästi välja, et elu läheb põnevaks alates raamatu lugemisest.

Kuidas Loreta issi näitlejaeluga kohanenud on?

Laura: Loreta on issiga juba lavalgi käinud! Poleks kaka püksi tulnud, oleks ta Tartu Uue Teatri “Keskea rõõmude” etenduses suurema rolli teinud. Kui suvel olid Narvas “Kremli ööbikud”, olime Loretaga ka kaasas. Issil töö tegemata ei jäänud ja meie olime väga tänulikud, et ei pidanud kuu aega siin kahekesi oma lammastega istuma.

Milline on teie argipäev?

Laura: Igapäevane rutiin meil puudub. Pärast öid, kui Loreta on mu tähelepanu tavalisest rohkem tahtnud, tuleb Janek lapsega hommikul alla korrusele toimetama ja lubab mul veel tunnikese magada. Ma väga vajan oma rahulikke hommikuid ja olen Janekile nende eest ülimalt tänulik.

Janek: Loreta ärkab kella 8–9 paiku. Poolteise tunni pärast tuleb juba uus rammestus ja ta teeb väikese tudu. Vahepealne poolteist tundi on täpselt see aeg, kui saan temaga hakkama: tuju on hea, annan süüa, vahetan mähkusid. Siis läheme õue. Teeme klassikalise ringi: kõigepealt söödame kassid, edasi jänese ja lambad ning läheme naabrite juurde koeri vaatama. Tee pealt haarame paar käbi ja puulehte kaasa ning toome need koos hommikuse postiga tuppa emmele.

Laura: Vankris magab Loreta kõige paremini. Vahel läheb isegi ööunne sinna, magab seal mingi kellani.