Kui Carl Jundas (12) viis aastat taga­i esimesse klassi läks, sai üsna pea selgeks, et suur klass talle ei sobi. Tava­koolist suunati poiss edasi Ristiku põhikooli, kus õpivad hariduslike erivajadustega lapsed. Kuid uues koolis ei tekkinud poisil klassikaaslastega klappi. Küll aga tekkisid ärevushäired ja vihahood. Carli ema Küllike Tammelaan (42) pöördus abi saamiseks­ Rajaleidjasse ning laps suunati samas koolis individuaalõppesse.

Umbes samal ajal pojaga Laste Vaimse Tervise Keskuses käies sai emale selgeks, et Carli probleemide põhjuseks on Aspergeri sündroom. Poisile määrati puue ja koostati rehabilitatsiooni­programm. Just tänu sellele sattus Carl veidi üle aasta tagasi Papaveri rehabilitatsioonikeskuse tantsu- ja liikumisteraapiasse, mida juhendab Kaire Bachmann. Aastatagune Carl ja tänane Carl on nii ema kui terapeudi sõnul nagu kaks erisugust last. Muutus, mis teraapias käies poisiga on toimunud, on sedavõrd suur! Kui varem läks poiss ärritudes endast nii välja, et enese või teiste vigastamise vältimiseks tuli teda lausa jõuga kinni hoida, siis nüüd midagi sellist enam ette ei tule.

Ema sõnul oskab poiss üha paremini oma emotsioone taltsutada, ei ärritu enam tühja-tähja peale. “Vahel on ta küll pahas tujus, kuid siis ütlebki, et on vihane või kuri – ta oskab olukordi ise hinnata ja analüüsida,” on Küllike rõõmus. Tänu teraapias õpitule oskab poeg oma emotsioonidest rääkida ja seada ees­märke, kuidas nendega toime tulla. “Seetõttu on palju parem ka teistega läbisaamine,” tõdeb ema. “Kui varem tekkisid kaaslastega konfliktid, siis nüüd oskab ta neist lihtsalt eemale hoida.”

Eneseregulatsioon

Kodust teraapiatundi minnes hõikab Carl emale üle ukse, et läheb Kairega mängima. “Tal on Kairega tekkinud väga hea kontakt, poiss läheb teraapiasse alati suure rõõmuga – pole kunagi otsinud vabandusi, et sellest pääseda, nagu mõne trenni puhul,” tunnustab Küllike terapeuti.

Liikumisteraapia tund rehabilitatsioonikeskuses Papaver loovterapeut Kaire Bachmanni juures algab sõbraliku vestlusega: “Tere, Carl. Kuidas sul läinud on?” - “Väga kenasti,” vastab poiss. Edasi vesteldakse sellest, kuidas kulges eelmises tunnis õpitu harjutamine kodus ja mida Carl siis enda juures märkas, mida tundis.

Siis küsib Kaire, millise eesmärgi võiksid nad täna endale seada, millisest oskusest tunneb poiss hetkel vajaka olevat. Carl arvab, et võiks õppida tasakaalus püsimist.

Kaire läheb kapi juurde, kust leiab kõiksugu põnevaid asju, alates pallidest-rõngastest kuni trummide ja muude pillideni. Juhendaja valib madala pingi ja võimlemispalli, et teha Carliga tasakaaluharjutusi. “Tasakaal on eneseregulatsioonis väga oluline ja seda saab hästi treenida füüsilise tasakaalu hoidmisega,” räägib Kaire, kes, muuseas, on alati naerusuine, nagu kõik tema juures teraapias käinud lapsed on tähele pannud. Kurja või tõsist Kairet pole veel keegi näinud.

Carl seisab alul lihtsalt keset ruumi, üks jalg veidi jõnksus. Kaire proovib teda õrnalt lükata, et poissi tasakaalust välja viia. Carl hetkeks jõnksatab, kuid saab tasakaalu kohe tagasi. “Väga tubli!” tunnustab Kaire poissi. Carl saab proovida veel muidki tasakaalu hoidmise viise – küll väiksel pingil seistes, küll suurel pallil istudes. Kordub sama: Carl küll hetkeks kaotab tasakaalu, kuid saab selle ruttu tagasi.

“Kuidas sa füüsilise tasakaalu tagasi said?” küsib Kaire. Carl arvab, et aitas sellele keha liigutamisega natuke kaasa.

“Mis sa arvad, kas sama saab teha enda sees ka oma tunnetega?”

“Ma arvan küll, liigun eemale millestki, mis mind ärritab,” vastab poiss.