Marit Uuemaa (34) kõigil kolmel tütrel on beebieas tuvastatud südames kahinad. Esimese lapse Marii puhul rääkis kahinatest perearst esimestel elukuudel. “Tõenäoliselt kuulis neid sünnitusmajas ka lastearst, aga meile seda infot edasi ei antud,” meenutab ema. Pärast sünnitust oli muret niigi, beebi tuli ilmale vaakumi abil, mistõttu oli tal alguses peas suur paistes verevalum. “Meil on väga tore ja asjalik perearst, kes teatas kahinatest rahulikult ning selgitas, et enamasti need kaovad. Esialgu võtsimegi selle diagnoosi aluseks.”

Lapse kolmekuuseks saades arvati, et kahinad kaovad aastasena. Seejärel kahe-kolmesena ja nii edasi. “Igakuiste kontrollide käigus jõudsime arusaamisele, et meie lapsel need kahinad esimestel elukuudel ikkagi ära ei kao,” räägib Marit. Umbes kaheaastase lapse saatis perearst ka südameuuringule. “Tuvastati, et kahinad on, aga muidu on kõik korras ja eale vastav. See teadmine tõmbas mõneks ajaks jälle mure vähemaks, sest kardioloog vaatas muu hulgas üle ka südame ehituse ega tuvastanud südameriket.”

Nüüd on Marii seitsmeaastane. Ta on ikka jälgimisel ja arvatavasti kahinatest välja ei kasvagi. “Elukvaliteeti see otseselt ei mõjuta – lapse arengus ja igapäevaelus see kuidagi välja ei paista. Vahest kui tippsportlaseks tahaks saada, siis võib ehk takistada,” ütleb ema. “Perearst lubas ükskord isegi mul endal kuulata, mida see kahin tähendab. See on isegi nii-öelda tavainime­sele eristatav heli, kuigi alati ei pidavat see olema nii selgelt eristatav kui meie vanema tütre puhul.”

Tuttav lugu kordus

Teise lapse Rebeka (6) puhul teatati kahinatest juba sünnitusmajas ning lisati, et need kaovad enamasti esimestel elukuudel. “Nüüd suutsin uudise tänu varasematele teadmistele juba veidi väiksema murega vastu võtta. Kuulasin arsti jutu ära, aga võtsin seda reservatsiooniga, et tegelikult ei pruugi need kaduda.”

Kahe pisikese lapsega toimetamise kõrvalt polnud vanematel mahti kahinate üle liiga palju mõtiskleda. “Mure hiilis ligi arstlike kontrollide lähenedes ja teada saades, et kahinad on alles. Raske oli mõista, miks mind pidevalt rahustatakse, et kahinad kaovad, kui seda ei ole kahe aasta jooksul juhtunud – ja veel mõlemal lapsel,” räägib Marit. “See ei tundunud õige ja loogiline – kuidas ma saan mitte muretseda, see on ju ometigi minu laps?!”

Umbes kahe ja poole aastasena käis uuringutel ka noorem tütar Rebeka. “Temalgi kontrolliti südame ehitust ning nenditi, et kõik on korras – ainult et kahiseb.”

Samal ajal hakkas sündima pere pesamuna Laura (4). “Kui kolmas laps sündis ja öeldi taas, et lapsel on südames kahinad, hakkasin sünnitusmajas lihtsalt lohutamatult nutma. Sinna juurde käis jälle rahulik teade, et enamasti need kaovad esimestel elukuudel ära,” kirjeldab ema. Seekord tehti esimesed uuringud kohe sünnitusmajas. “Pisarate taga oli mure – olin seda juttu nelja aasta jooksul kümneid kordi kuulnud. Nutsin varem väljaelamata mure ühekorraga välja.”