Ollakse harjunud nägema, et perekonna purunemisel jäävad lapsed enamasti ema juurde elama, isakodus käiakse vaid külas. Kuigi emad-isad on ühtviisi lapsevanemad, pole me harjunud sellega, kui lapsed jäävad isa kasvatada ja ära kolib ema. Ometi tuleb ette ka selliseid olukordi.

Oma taolist kogemust jagavad kaks ema, kelle on saatus elama viinud võõrale maale. Ilma lasteta. Privaatsuse tagamiseks esinevad nad siin loos teise nime all.

Laura (32) kohtus oma laste isaga, kui oli alles kuueteistaastane. Nende kooselu kestis kümme aastat, sündis kaks poega. “Ma olin end täiesti kaotamas ning eluga väga rahulolematu – sõltusin oma mehest täielikult ja lahkuminek ei tulnud kergelt,” meenutab Laura. Naisel puudus töö ja igakuine sissetulek, polnud kindlat elukohta ja vanemad tegid ühise otsuse, et toona 7- ja 4aastane poeg jäävad seniks isa juurde, kuni Laura on elujärje enam-vähem rööpasse saanud.

“Laste isa sai neile turvalist kodu pakkuda, kuid minule elatise maksmiseks oleks ka tema sissetulek liiga väike olnud,” seletab Laura. “Seega leidsin, et parem on olukord, kus vähemalt üks lapsevanem saab hästi hakkama, kui et mõlemad virelevad.”

Elu viis ta paar aastat hiljem Inglismaale Londonisse, kus avanes võimalus leida ka tasuvat tööd. Kindel eesmärk oma lastele paremat elu pakkuda julgustas teda suurt elumuutust ette võtma. “Leppisime laste isaga kokku, et kohe, kui olen Londonis stabiilsuse saavutanud, tulevad lapsed minu juurde elama. Kahetsen tänaseni, et ei teinud seda kokkulepet kirjalikult,” teatab Laura nördimusega. Sest nüüd, kui majanduslikud eesmärgid on saavutatud, ei pea laste isa enam kunagisest kokkuleppest kinni.

Isa ei nõustu lastest loobuma

Laura reisis kaks aastat skeemi järgi: iga kuue nädala kohta üks nädal Eestis, et oma poegadega koos olla. Kuigi reisimise peale kulus palju raha, suutis ta siiski enda ja oma laste jaoks Londonisse kodu luua. Seal on ruumi ja võimalusi nii juba suureks sirgunud poegadele kui ka uuest kooselust sündinud paarikuusele beebile.

Naine oli kaua oodanud aega, millal ta saab oma pojad taas enda juurde elama võtta, kuid kahjuks ei ole selle mõttega päri nüüd laste isa. “Mu eksmees on harjunud, et lapsed on temaga ega kujuta teistsugust elukorraldust enam ette. Tal on hirm, et ta hakkab lapsi igatsema, sest me elaksime teises riigis. Samuti tundub, et ta naudib üksikisa staatust, mis on Eestis üsna tavapäratu. Ta ei nõustu mulle enam lapsi tagasi andma,” kurdab Laura ja lisab, et edasine elukorraldus on tema jaoks nüüd väga raske. Ta igatseb oma lapsi väga ja kinnitab, et nendest eemal olla on igas mõttes keeruline.

Siiski on Laura on kindel, et Londonisse kolimine oli ainuõige otsus nii talle endale kui ka poiste heaolu mõttes. Ta kinnitab, et avalikult pole talle keegi halvasti öelnud, kuid eks inimestel, kes ise pole sellises olukorras olnud, on keeruline teda mõista. “Lähedasemad inimesed on endiselt mu ümber ja loodavad koos minuga, et peagi saan võimaluse kõigi oma lastega Inglismaal ühises kodus elada. Väga loodan, et ükskord on see siiski võimalik.”

Palju hukkamõistu

Marianne (38) üksteist aastat kestnud abielust sündis kolm last. Suhe oli Mariannele hingeliselt raske – mees oli kontrolliv ning naine tundis, et kooselu hävitab ta. Kaua kestnud sõltuvussuhtest suutis ta sõbranna abiga välja murda ning oma tagasihoidliku palgaga üürida endale ja lastele ühetoalise korteri. “Olin pikalt lastega kodus olnud ning palk, millega tööle tagasi läksin, polnud midagi märkimisväärset. Ma ei saanud meile suuremat kodu tol ajal lubada,” põhjendab ta.

Elanud mõnda aega väikses korteris pead-jalad koos, astus Marianne isetu sammu ning andis lapsed isa juurde elama, kuna mehel oli suur maja, igaühel oma tuba ja omad tuttavad asjad. “See samm oli mulle emana raske, kuna ma pole iialgi soovinud lasteta elada, kuid neile oli nii parem.” Kõik koolivaheajad veetsid lapsed emaga, muul ajal olid isakodus. Marianne ise elas aastaid üsna kesistes oludes ega teadnud kunagi täpselt, mis homne päev võib tuua.