Teel Pajuväravale teeme fotograaf Hele-Maiga Muhus Liiva poekese juures peatuse, et Heidile (32) ja ta lastele külakosti haarata. “Ära siis külmutatud herneid unusta!” hõikan autost välja hüpanud kolleegile järele. Teame, et Heidi tütar, kuueaastane Uma Säsil on lausa hull nende järele. Tellis emalt viimaseks sünnipäevaks kümme pakki külmutatud herneid ja sõi tähtsa päeva hommikul ainult neid.

Ka tee Heidi juurde on meil veel hästi meeles. Eelmisel suvel võtsime selle ette laste kokaraamatu “Lase mind kööki!” asjus, mida koos Hele-Maiga koostasime. Kogumikus esitlesid pered oma lemmikretsepte, Heidi pere nende seas. “Äkki teeksite kukesuppi, oma kukest?” hõikasin enne tookordset võttepäeva telefoni. Heidi oli kohe nõus. Talle meeldis, et saame menuki kaudu panna nii väikseid kui ka suuri mõtlema sellele, kust tuleb liha. Et seost – kahvli otsas olev lihatükk ja loom – teadvustataks rohkem. Kasvõi selleks, et süüa liha tänuliku tundega. Ja et laps ei arvaks, et liha tekib poeriiulile õhust.

Tookord oli üks ilus must kukk meie saabumise ajaks juba ohverdatud. Laste isa Risto (27) oli samal hommikul asja korda ajanud. Peata kukk lebas sulgede sirades keset hoovi lauakesel. Kõrval auras lõkke kohal pada, kuhu oli plaanis kikas enne kitkumist sisse kasta – et suled kergemini lahti tuleks. Heidi lapsed Uma ja Hendrik Raju (3) võtsid seda linnukeha kui midagi täiesti igapäevast, normaalset. Veel enam: Uma leidis, et peata kukk on võluv kaaslane, keda selga hiivata ja hoovi mööda ringi jalutada.