Aga üsna pea märkasin kummalist asja. Kogu jutustuse tegevus – millest ma justkui midagi ei mäletanud – toimus kuidagi väga eredalt mu vanas lapsepõlvekorteris. Tubade plaan oli täpselt sama. Ja üks tegelastest oli naabrinaise näoga.

Tasapisi tuli äratundmine.

Ma olin umbes viisteist aastat tagasi kooli­tüdrukuna seda raamatut siiski lugenud ja oma stseenid loonud. Teist korda teksti sisenedes, ilma et seda teadlikult oleks mäletanud, ärkas see kunagi loodud maailm uuesti ellu. Isegi teises keeles lugedes. Isegi enne, kui oma teadvuses aru sain, et loen varem loetut.

Sain toona kinnitust ühele mõttele: ilu­kirjanduse tarbimine on nagu unede nägemine. Sa lood ise oma stseenid, oma mälus ja kogemustes olevat materjali kasutades. Jutu autor on sulle vaid muusaks, kes annab inspiratsiooni nende stseenide tekitamiseks.

Aga sama unenäoline on tegelikult autori enda töö. Vahel saabub see seisund nii tugevalt, et ­suudan seda märgata. Ma liigun kirjutades justkui ühes ruumis, ja kui tähelepanelikumalt vaadata, siis väga sageli on see ikka toosama lapsepõlve korter.­ Ühe kolhoosi tüüpmaja tüüpkorter, mis on minusse verminud midagi jäädavat.

Selle kõrval on ka mõned muud mustrid. Näiteks üks päikeseloojang Kabli rannas telklinnaku kõrval... Miks see mulle nii oluline on, ei tea, aga vahel ta lahvatab ja ma tean, et mäletan ka radu männimetsas, kust suvilate juurde saab, ja seal ma liigun ja loon. Mõne teise loo ajal keeravad mu sees lapsepõlve korter­maja keldrid, üks ühendatud süsteem maja all. See pole väga meeldiv, seal on hirmu, isegi teatud vastikustunnet, aga on ka salapärane tõmme... Vahel on mu kirjutamise mõttekodu ka kusagil hilisemas ajas, näiteks mägedes, kus ma rändasin ja ööbisin kord aastaid