Draamateatri näitlejanna Britta Solli (34) ja tema ettevõtjast abikaasa Allani (53) maakodus valitseb meie külaskäigu ajal tõeline vananaistesuve idüll: valgust täis maja terrassikardinad hõljuvad õrna tuule käes, elutoa laual on küpsete marjade hiiglasliku koorma all peidus Pavlova kook. Kõik on perfektselt puhas ja korras, avarat elutuba täidab harras vaikus. Pere vanemad tütred Sofie (6) ja Elize (4) on läinud ujuma, viiekuune pesamuna Amelie rändab emme sülest issi sülle, kes viib ta pärast väikest einet kärusse tuttu.

Seda sulnist rahu, õnnist vaikust ja perfektset puhtust on keeruline kolmelapselise perega seostada. “Allan just ütleski, et ajakirjanikud võiksid meil sagedamini külas käia, saaks toad tihedamini korda,” naerab Britta. “Eks see ongi vaid praegu nii. Kui vanemad kratid koju jõuavad, püsib tuba korras täpselt viis minutit.”

Tõelist elu kolme lapsega saavad Britta ja Allan tunda aga siis, kui maakodu idüll on möödas ning sügistuuled toovad kaasa pimenevad argipäevad, mis on täis lõputut seiklemist marsruudil lasteaed-­trennid-eelkool. Kui Brittal pole enam võimalik tõsta beebit üle ukse vankriga õue ning logistika tohuvabohule lisandub laste haiguste periood. “Sügisel pole meie elu kaugeltki nii idülliline kui suvel. Ja päris-päris õige tunde saab kätte siis, kui ma taas tööle lähen,” kummutab Britta algse mulje perekond Solli muinasjutulisest elust.

Laps ei oota täiuslikkust

Nagu igas kolme väikese lapsega peres, kuulub ka nende argipäeva nii nuttu kui ka naeru, nii suuri tornaadosid kui ka väiksemaid tormikesi, nii magamatust kui ka väsimust. Britta on endale teadvustanud, et väikelapseiga on ajutine ja kiirelt mööduv periood. See teadmine aitab tal eluga rahulikumalt toime tulla. Kuid mitte alati.

Praegu koduperenaise seisuses olev näitlejanna ei varjagi, et ehkki tema elu on kaugel täiuslikkusest, on ta loomult perfektsionist. Kui kolm kratti on Britta mitmetunnise töö hetkega nullinud, võib muidu leebe naine reageerida üsnagi häälekalt. “Vahel pinge kasvab, ja ehkki mõistus ütleb, et nüüd tuleks end tagasi hoida, teen mõnikord ka kodus suure lava häält,” naerab ta.

“Enamjaolt suudan rahulikuks jääda – muidu oleksin ju kogu aeg pahur, kui toad on sassis,” peab ta lapsi suureks abiks oma täiuslikkuseihaluse ravis. Kuid vahel saavad lapsed süüdistuse enda kraesse ka ebaõiglaselt. Siis palub Britta vabandust ja räägib tüdrukutega asjad lahti. Ta teab, et laps ei ootagi emalt täiuslikkust, vaid hellust, lähedust, mõistmist ja armastust. Kui see kõik on olemas, pole hullu, kui juhtud mõnikord häält tõstma.

Ennast kõrvalt vaadates tajub Britta, et on vahel liigagi hoolitsev, vahel jälle vastupidi – liiga karm, ent ta püüab mitte lasta oma tujul sellest langeda. “Enda vastu peab olema leplik. Ei tohi teha etteheiteid, kui alati ei õnnestu kõik nii, nagu oled plaaninud ja lootnud.”

Britta valab tassidesse kohvi, vabandades: “Kohv tuli kindlasti lahja. Ma naeran, et kui ma kohvipuru kannu panen, läheb poole peal meelest ära, kui palju ma juba lisanud olen. Imetavate emade asi!” Ent kohv pole üldse lahja ja kook on imeline. Pavlovat on Britta teinud juba aastaid, sest tema sünnipäev on 14. juulil, kõige maasikaküllasemal ajal.

Lapsena oli Brittal pikk nimekiri külalistest, keda ta tahtis juulis oma sünnipäevale kutsuda, ja lõpuks tuli kohale vaid kaks last. “Kõik olid mööda Eestit laiali vanaemade-vanaisade juures ja telefone kõikjal ei olnud,” meenutab ta lapsepõlvesuvede kurba hetke. Oma laste suvedesse on Britta ja Allan üritanud mahutada nii palju rõõmu kui võimalik. Just laste pärast soetasid nad Tallinna lähistele ka maakodu, kuhu nad ei page linnakärast mitte ainult suvel, vaid ka muul ajal nädalalõputi. “Kui tuleme reede õhtul siia, on tütardele kõik justkui uus – nii mänguasjad kui ka magamistuba. Olen isegi lapselikult õnnelik, kui näen, kuidas nad paljajalu õues ringi tormavad.”