Saaremaal, Kuressaarest kümmekond kilomeetrit­ eemal elava Anneli­ Kikkase­ (40) tütar Miina (3) jookseb igale küllatulnule avasüli vastu ja paneb kohe käed tervituseks kaela ümber, vähimatki võõristust tundmata. Väike tüdruk naudib üksipäini tegutsemist ja mängimist, talle meeldib näidata, et saab ise hakkama. Ema Anneli arvab, et Miina puhul mängib suurt rolli segu kangest iseloomust ja aktiivsest meelelaadist, kuigi tuleb ette ka olukordi, kus tütar kipub kamandama. “Ta võib nõuda: “Emme ka joonistama!” või “Issi pilli mängima!”, kuid neid kordi on ikka pigem harva,” räägib Anneli. Selliste nõudmiste peale vas­tab Kuressaare ametikoolis õppejuhina töötav ema, et tal on vaja oma asjad lõpuni teha. Tütar sätib end ilma vastuväideteta kiiktooli ja hakkab mõnd põnevat raamatut lehitsema.

Lasteaed aitab iseseisvuda

Anneli usub, et tütre initsiatiivikusele ja iseseisvusele on hästi mõjunud laste­aias käimine. “Aastaga on fantaasia arenenud ja ta oskab üha rohkem tegevusi ise välja mõelda ning neid ka ellu viia. Ma ei pea temaga päev läbi koos tegutsema,” tõdeb ema.

Anneli ütleb, et lapsega toimetamisel on tal põhimõte: abi ta ei paku, vaid laseb tegutseda seni, kuni tüdruk ise seda küsib. “Ma ei jäta teda hätta, aga annan talle võimaluse ise pusida.”

Nooremana lubas Miina end mõnikord emal-isal aidata, nüüd pole seda enam vaja. Tualetti minnes ütleb juba lävel: “Stopp, ei tule!”, paneb ukse kinni ja toimetab ise: võtab paberi, laseb vett peale ja tõmbab püksid üles. Ainult kui pükste ülessikutamine hästi ei õnnestu, tõstab siiski kisa ja palub abi.