Nelja-aastase Villiami elu on samuti lihtne. Ehkki tal on toimekas lapsepõlv, sest juba oskab ta inglise keeles mõne lausega endast rääkida ja on ka oma toa koristamises üsna osav, sest tema lemmiklelu on prügirobot Wall-E. Teinekord tuleb Villiamil ka pikalt hästi tasa olla, kui ta istub lavastajast isa etenduseproovis. Ning mõnikord emaga tööl olles tuleb osavalt hiilida, et Toompea lossi parketikriuksuga mitte häirida.

Kaaneloo sünni eel peavad Villiam ja Heidy (42) kodus maha väikese vestluse. Millest need kaks omavahel räägivad? Ja üleüldse – kumb kumba kasvatab?

Kaaneloo sünni eel küsisid sa selleks luba oma neljaselt pojalt. Miks nii?

Jaa, küsisin tõesti. Sest laps ei ole aksessuaar. Tal on õigus öelda, mida ta tahab teha. Villiam arvaski ausalt, et “noh, okei, aga pildistamine mulle eriti ei meeldi”. Telesaatesse (“Suure tähe väike täht” – autor) me näiteks ei läinudki.

Pildistamisest rääkides: usun, et mõne foto üle on tal elus hiljem väga hea meel. Näiteks ülesvõte, kus Arvo Pärt tal käest kinni hoiab või ta Nora Pärdi süles istub. Millised lood on nende fotode taga?

Läksime töökoos­olekule ja kui nad – ­Villiam ja Arvo – uksel kohtusid, siis hetkeks mõtlesin, et nüüd ilmselt jääb koosolek ära. See oli nii imetabane moment – neil tekkis kohe oma olemine. Ja juba võtsidki nad käest kinni ja läksid teistest eemale. Siis mängis Arvo talle klaverit ja Villiam küsis, kas ta võib seni Arvo diivanil pikutada.

Kas sa kunagi Villiamile nende hetkede pärast pisut kade ka oled, et poisil on nii­sugune lapsepõlv?

Kõigil meil on lapsepõlves oma erilisuse moment – seega ei ole. Kuid mul on väga hea meel, et Villiami lapsepõlvehetked selliseks on kujunenud. Samas on meil kõigil võimalik teha lihtsatest momentidest imelised ja meeldejäävad. Panna hetk elama ja seda väärtustada, teha nii, et see jõuab lapsele kohale. Ja mitte ühekordselt. See on meie kõigi võimuses, olenemata majanduslikust võimekusest või positsioonist.