“Alustame kohvist ja pärast joome teed,” teeb Marten (31) meile otsustamise lihtsaks, kui valida on, kas mekkida nende hubases Käsmu kaluri­majas perenaise keedetud kohvi või ­peremehe tehtud hõrku teed. Kui Keit (34) on oad vanas kohviveskis mürinal pulbriks suristanud, ühineb ta meie jutu­ajamisega. Ümmargusel laual, punetavate marjadega pihlaokste kõrval kõrgub perenaise enda valmistatud meekook. “Ega mul küpsetamiseks enamasti aega ei ole, aga külaliste tulek on selleks hea põhjus,” lausub ta maiust lahti lõigates.

Pisipoeg Teodor (5 k) on ülakorrusel oma järje­kordsele päevaunele suikunud ja annab emale-­isale võimaluse aeg korraks maha võtta. Marten on pärast poja sündi terve suve olnud hõivatud kontsertide ja uue albumi salvestamisega Tartus. Keit aga, pärast keerulisi viimaseid raseduskuid ja veelgi keerulisemat sünnitusjärgset aega, on üritanud igapäevaellu taas sisse elada. “Praegu ma joon ikka väga vähe kohvi, praktiliselt ei joogi,” kinnitab ta minu küsimuse peale, kas ema kohvigurmaanlus lubab rinnatoitu saaval lapsel ikka uinuda. Tuleb välja, et kui varem oli Keit harjunud päevas kümne tassi kohviga, siis nüüd on see kogus vähenenud tassikesele üle päeva.

Marten joob kohvi vaid siis, kui vajab kiiret turgutust või kui kaasa on parajasti kohvi valmis saanud. Ajal, kui nad Keiduga viimasele kuuluvas Renard Coffee Shopis ligi kaks aastat tagasi tutvusid, jõi Marten kohvi märksa sagedamini. “Aga kohv on minu jaoks liiga kiire jook – tõmbab kiirelt käima ja pärast on langemine sama kiire. Tee on parajama tempoga,” põhjendab ta oma meelemuutust. Ja lisab, et pidas möödunud aastal isegi Chado teepoes müüja ametit.

Nii peabki Keit end ärksamaks-kiiremaks kohviinimeseks, Marten seevastu arvab end rahulikuks, aeglasemat tempot hoidvaks teeinimeseks. Teodori puhul tuleb lasta ajal selgust tuua, kuid naljatamisi ütleb Keit särasilmsele poisile vahel juba nüüdki: “Tundub, et sinust kasvab kohvipoiss.”

Juurte juurde Käsmu

Kalurikülla Käsmu kolisid Marten ja Keit ligi aasta tagasi, detsembris. Siinsamas kõrval olevas väikses majas on Marten koos oma vanemate, isa Neeme ja ema Tiina ning õe ja vennaga suvitanud lapsest saadik. Marteni vanaonu elas naabermajas ja vanaemagi oli põline käsmulane. “Meie peres on olnud kõik seni linnainimesed, kuid maaunelm on kogu aeg meis peidus olnud,” lausub Marten. 75kilomeetrine sõit linnast tundus noortele algul pisut kõhedust tekitav, sestap pandi paberile kõrvuti kõik plussid ja miinused. Kuid plusside nimekiri sai pikem. “Otsus tuli lihtsamini ka seetõttu, et teadsime juba beebi tulekust. Mis tähendas, et mina ei pea ju enam igapäevaselt linnas tööl käima,” ütleb Keit, kelle varasem kodu Kalamajas oli töökohast vaid 300 meetri kaugusel.

“Praegu ma ei kujutaks ette enam, et peaksin väikses korteris elama, eriti koos lapsega,” jätkab noor ema. Nüüd on tema arvates kõige tähtsam lapsega siin värskes õhus, metsas ja mere ääres jalutamas käia. Ainus, millest Marten ja Keit Käsmus elades veidi puudust tunnevad, on tugigrupp, kelle hoolde saaks lapse jätta. Kõige rohkem on seni abiks olnud hiljuti pensionile jäänud Marteni ema. Marteni isa, hetkel Siberis, Krasnojarski ooperi- ja balletiteatris pealavastaja ametit pidavat Neeme Kuningatki kiskuvat pärast lapselapse sündi tagasi Eestisse.