Disainitudengid olid ehitanud parve ja selle peale sauna, millest pidi saama siinmail ennenägematu puhtusetempel – viskad leili, endal jalad vees! Noored olid seda ilmaimet juba paar tundi jõe poole sikutanud. Nüüd oligi see lõpuks kaldajalamil. Veel paar liigutust ja parv pidi jõudma vette. “One, two, three!” kõlas taas ja nad lükkasid. Massiivne alus sõitis raginal veepiirini, kuid takerdus... ja vajus piduliku kaarega uppi, värvilised tünnid taeva poole.

Mitmest maailmanurgast kohale sõitnud tudengite käed vajusid rippu. Nägudelt peegeldus ahastus. Siis püüti ehitist maasturi ja köie abil õigeks tõmmata, aga see lõppes veelgi uhkema fiaskoga – saun läks pooleks! Nüüd ulpisid jões sauna tükid, maalilisest kaldaalast oli saanud porimülgas ja vihmasadu võttis aina enam hoogu. Mina olin oma lastega seda kõike pealt näinud. Süda valutas tublide noorte pärast, kes olid kümme päeva ujuvsauna loonud ja ehitanud.

Jultunud kommentaar

“See oli praegu midagi väga võimast,” hõõrus mu kaasa – suvekooli korraldaja – üllatava enesekindlusega käsi, kui hämarduvas hoovis mudaaukudest mööda laveerisime. “Tudengid õpivad sada korda rohkem sellisest ebaõnnestumisest,” aimus tema hääletoonist isegi lõbustatust. Ja mina imestasin. Nõuab alles jultumust öelda midagi sellist vahetult pärast seda, kui Titanic on põrganud jäämäe vastu!