Kõik istuvad rõõmsas ootusärevuses. Tunnen end sisimas avantürist Ostap Benderina, kes on end sättinud sametile, mis kuulub suurtele kirja­nikele. Võtan kätte kaks A4-paberit ja hakkan lugema. Oma esimese lasteraamatu käsikirja! Tunne on kõhe. Kas suudan laste meeli erksana hoida? Ja mis juhtub minu väikeste kuulajatega siis, kui jõuan SELLE kohani? SELLE koha pärast olen mõnel viimasel nädalal palju pead valutanud ja isegi kahelnud, kas see raamat peaks ilmuma. Kas seda sobib üldse lastel lugeda?

Täpselt kaks aastat tagasi lihavõttepühade aegu juhtus mu perega selline lugu, et tõime koju viis tibukest. Toona nelja-aastase poja Jussi lemmikuks sai valge kanapoeg. Lemmikkanast sai aga mõni nädal hiljem kukk, kui ta tõi kuuldavale oma esimese falsetiga “kikerikii”. Lemmikkukest sai aga peagi riiukukk, kes terroriseeris kõigepealt mind, siis Jussi. Ühel päeval ründas ta meie kaheaastast tütart ja siis kõmistas mu kaasa: “Nüüd saadan ta loojakarja!” Poole tunni pärast oligi kukega kõik ja kukest sai kukesupp.

Mäletan seda hetke nagu filmistseeni, kui astusin kööki ja laste lõuad tilkusid lustlikult supileemest. Olin sügavas hämmingus, et nad ei peljanud oma kunagist lemmikut süüa. Mõtlesin pärast palju sellele, kui silmakirjalik on meie, suuremate, suhtumine lihasöömisse. Me ei taha ju mõelda, milline armas loom see kunagi oli olnud. Me ei taha kohe üldse teada, kuidas käivad asjad tapamajas.