Kas sina mäletad oma kõige esimest mälestust? Minul on see selline: ma seisan, seljas punane mantel, vanaisa kõrval laudas. Sealsamas on lehmad. Soe kodune laudahais.

Ja siis lendab kukk.

Ta maandub otse minu pähe.

Mäletan surmahirmu. Kuidas ma küll pääseksin lauda ukse juurde ja õue?! Selleks oleksin pidanud jooksma mööda ülespoole kaldu laudteed, aga seal oli ohtlik: mõlemal pool all laiutas virtsaauk – see koht, kuhu voolas lehmade piss ja kaka. Ja ma ei julgenud ukse poole jooksma hakata. Kukk peas, kakavett täis kuristik mõlemal pool, selja taga suured lehmad...“Vanaisa!” röökisin.

See kestis mõne sekundi. Aga sellest hetkest on pärit minu hirm lindude ees.

Edaspidi olen kukkedele kätte ka maksnud, eriti ühele.

Sealsamas vanaisa lauda taga oli suviti kanaaed, kõrge võrguga ümbritsetud. Siis juba teadsin, et punane ajab kuke närvi. Tõmbasin endale peale vanaema erepunase rätiku ja jooksin kanaaia juurde.

“Kikerikii!” narrisin kukke. Kukk kartis seepeale oma kanade ees naeruväärseks jääda. Ta sopsutas end väärikalt ja kires pikalt vastu: “Kikeri­kii!” – Mina jälle, veidi mõnitaval toonil: “Kikerikii!”