Pea igas poekeses, kuhu sattusime, ootas meid ees sõbralik poodnik, kes leidis lastega kergelt ühise keele. Jussil tekkis julgus täitsa ise miskit osta. Sinna juurde eduelamused, kui ta saigi oma väga algelises araabia keeles asjad aetud.“Khjam?” uuris ta pähklimaiust müüja ees viibutades.“Fahheid,” vastas härra leti taga ja kiitis lõbustatult, kui Juss otsiski oma müntide seast üles selle õige, üheseeklise.

Aga mu mehe ajutises töökohas, kohalikus üli­koolis, tekkis uus huvitav probleem. Nimelt seisid seal igal korrusel teenimis­valmilt joogi- ja snäkiautomaadid. Sisestad mündi, vajutad nupule ja šokolaadimaius, krõpsupakk või kirevatooniline mullijook ongi sinu. Kui lapsel asi selge, saab ta kerge vaevaga kätte kõik, mida hing ihkab. Saatsin nii mõnigi kord Jussi isaga tööle. See tähendas aga seda, et poeg kadus maja peale kolama ja tuli sealt tagasi pead vangutama paneva saagiga. Tal ei olnud selleks isegi piisavalt raha vaja. Sest kui hinnast jäi mõni sent puudu, leidus alati tudeng, kes masina ees konutava kurbade silmadega šoppaja hädast välja aitas ja puuduoleva summa juurde pani. Või siis lihtsalt lapsele välja tegi.

Nii võis juhtuda, et poeg saabus isa juurde tagasi, suu võidukalt veripunane ja käes maasikamaitseline mullijook. Juba poole tunni pärast aga punnitas põses hulk kartulikrõpse. Esialgu ei teinud me sellest suurt numbrit, sest juhtunus oli ju ka rõõmustavat – laps näitab üles iseseisvust! Nälga ei jää! Aga kui meie mõõdukad manitsused tulemust ei toonud, tuli ohjad enda kätte võtta.