Ma olen end viimasel ajal hirmsatelt mõtetelt tabanud. Nii hirmsatelt, et ainuüksi mõte neist mõtetest ajab mul ihukarvad püsti. Ja muidugi on minu halbades mõtetes süüdi riik. Mis sest, et tegelikult tahab ta ju kõige paremat.

Kordki on kaubandus­keskustes pihku topitud valimislubadused täide viidud! Ole aga naine ja sünnita kolmas laps, pappi hakkab seepeale ustest ja akendest sisse sadama. Või noh, päris sadama ei hakka, aga tõsi on, et alates kolmandast lapsest tõusevad lapsetoetused Eesti mõistes radikaalselt. Just taoline radikalism on mind (ja usutavasti teisigi) patumõtetele tõuganud.

Mis oleks, kui nihverdaks end naisele õigel hetkel külje alla? Daunlõudiks mõne moodsa ovulatsiooniäpi, rehkendaks päevad kokku, viiks proua peenesse kohta sööma, ajaks natuke kärbseid pähe, kingiks võibolla isegi lilli, kuulaks enne voodisse pugemist Ed Sheeranit (see talle miskipärast meeldib) ja… niuhti, vormistaks ära, ilma et abikaasa sellest ise arugi saaks. Ja siis… oh püha jumal, neid eurosid ei suuda keegi kokku lugeda! Ning mida kõike nende eest osta saab! Ma suudaksin lõpuks ometi normaalse auto liisida. Või veel kangema konfiguratsiooniga arvuti osta. Mitte et mul kumbagi vaja oleks, vaja on mul üldse hämmastavalt vähe. Aga ikkagi, mis oleks, kui...?

Jube. Mõelda lastest kui sissetulekuallikast? Mis ma oma neljandale lapsele tema kaheksateist­kümnendal sünnipäeval ütlen? “Sinu, Lumen, tegime me emmega selleks, et issi saaks endale lõpuks ometi V8 mootoriga auto osta.” (18 aasta pärast kõlab V8 sama seksikalt nagu Ford Sierra täna.) No ei ütle ju! Aga miks ma sellele siis nii keskendunult mõtlen?