Nimelt märkasid Toomas ja Anna, et nende tülid käisid alati sama rada: pealtnäha tühine päästik vallandas vastas­tikused süüdistused, iga järgmine eelmisest kraad kangem. Järgnes külm sõda, mil paukusid kõik asjad, mis kodus hingedel liikusid. See kestis kuni hetkeni, mil üks tuli lepitust otsima. Mitte tundest, et oleks midagi väga valesti öelnud – lihtsalt vaikus hakkas häirima.

Anna ja Toomas käisid paariteraapias ja neile avanes justkui uus maailm. Nad taipasid, et polnud tülitsedes teineteise vastu ausad, vaid mõlemad varjasid sügavamaid põhjusi. Anna teadis, et ta ei tõmbaks saagi käima pelgalt nurgas vedelevate sokkide pärast. Ent tunne, et tema korrahoidmise pingutusest ei hoolita, pani teda automaatselt relva haarama. Aruka naisena ei kulutaks ta ka aega vaidluseks selle üle, kes viimati poest piima tõi või unustas selle toomata. Kuid piimapakk oli vallandanud mõnigi kord mõtteahela: minu panust ei märgata, olen tühine, olen üksi...

Miks me tegelikult tülitseme?

Toomas mõistis, et tema jaoks algab “pilt on, häält ei ole” staadium siis, kui naine torkab teda valusasse kohta. Sinna, kus ta ei tunne end mitte eriti targa ja tublina. Näiteks kui Anna käib välja naabrimehe-­kaardi, et “motiveerida” teda juba kolm kuud oma järge ootavat kardinapuud üles riputama. See on alandav, teeb haiget ja seda on raske tunnistada. Lihtsam on vastu põrutada, et mine ka tööle, siis tead, kust raha tuleb, et neid kardinapuid üldse osta!

Anna ja Toomas märkasid, et kõiki nende tülisid – “kes toob, kes viib, kes jätab vedelema, kes koristab, kes peseb, triigib või keevitab” – vallandab oma väärtusetuse tajumine. Nad mõistsid, et näpuga süüdistavalt teise poole näidates on neli näppu samal ajal pööratud enda poole.

Juba targemana hakkasid nad tülisid aegsasti peatama: kui pinge kerkis, vaatas kumbki endasse, et mõista, mis toimub sügaval hingesopis. Nad hakkasid üksteisega jagama oma tegelikke tundeid ja nii ei jõudnud nende tülid enam faasi, et saata kaasa kohta, kuhu päike ei paista.