Kris Stefan oli meie perre tulles üsna hea unega. Haiglas pidime teda lausa iga kolme tunni tagant söögiajaks äratama. Kuna ta võttis kaalus väga kiiresti juurde, siis juba paari päeva möödudes võisime naasta tavapärasele režiimile. See tähendab toita last siis, kui ta seda küsib. Küll aga tegi ta seda edaspidi juba väga tihti. Ka öösiti iga kahe tunni tagant.

Kuna ta nii sageli sõi, otsustasime, et laps tuleb meie voodisse magama. See oli ajal, mil kolimine oli just pooleli ja meie väiksesse magamistuppa lihtsalt ei mahtunud võrevoodit pannagi. Seega muud varianti polnud kui meie voodisse! Aga me ei olnud sellest üldse nördinud. Esiteks on kaisus olev vaikselt nohisev beebi kõige armsam asi maailmas ja niimoodi magasime me kõik paremini.

Esimesed kaks nädalat möödusid üsna rahulikult. Enamasti jäi laps lihtsalt rinnal süües magama ja võiski 2–4 tundi jutti tududa. Umbes kolme-nelja nädala vanuselt tekkisid gaasivalud ja see muutis kõik. Kuna valu tegi lapsele liiga, siis ei tahtnud ta hästi uinuda. Eriti õhtuti. Vahel võis lausa 5–6 tundi järjest üleval olla, kuigi ise oli maru väsinud. Küll oli paha teda vaevlemas näha! Lõpuks pidime ta unele aitama: kussutades, kiigutades või pallil hüpitades. Ja niimoodi absoluutselt iga päev.

Proovisime küll teda voodisse panna, et paitame pead, hoiame kätt ja kõik need ülejäänud viisid. See ei toiminud. Laps hakkas lihtsalt nutma. Tõtt-öelda pole ma kunagi olnud unekooli usku. Olen alati arvanud, et beebile tuleks anda täpselt nii palju lähedust, kui ta seda soovib. Tema kõige lemmikum koht magamiseks oli minu kõhul. See oli gaasivalu leevendamiseks ka suurepärane variant. Siis magas ta alati kõige pikemalt ja rahulikumalt. Ülejäänud uned tegi ta oma beebipesas diivanil.

Sa jäädki teda kussutama!

Sain sellel kussutamise teemal üsna mitu korda inimestelt pilkavaid kommentaare. Mulle räägiti õuduslugusid sellest, kuidas me jäämegi last unele kussutama. Kuidas me teeme endale karuteene ja see on üleüldse kõige suurem no-no ja seda ei tohiks teha. Et peame hakkama kohemaid harjutama last iseseisvalt magama jääma ja kindlasti ta oma voodisse kolima.

Eks need jutud ausalt öeldes natukene hirmutasid küll. Samas tegid mind päris pahaseks ka. Ühe korra isegi plahvatasin ja nähvasin vastu. Inimesed tihti ei mõista, et lapsed on erinevad. Kui ühe pere beebi suudab kergesti iseseisvalt uinuda, siis ei tähenda see, et ka teised titad suudavad. Mõned beebid vajavadki natuke rohkem abi.

Jäime abikaasaga enesele kindlaks ja aitasime last unele täpselt nii palju, kui ta seda soovis. Me ei lasknud beebil üksinda nutta ega surunud teda meist eemale magama. Jälgisime last ja käitusime vastavalt tema antud signaalidele.