“Olen oma laste kasvatamisel paljude asjadega täiesti puusse pannud,” alustab kolme poja ema, terapeut Meeli Laane­ (39) otsekoheselt. Veel mõni aeg tagasi olnuks tal seda raske tunnistada, kuid viimastel aastatel kogetu on õpetanud Meelit nägema ja tunnistama oma vigu. Ja mis kõige tähtsam – vigadest õppima, käitumist muutma ja oma õppetunde teistelegi jagama.

Meeli usub, et emad saaksid olla üksteisele palju rohkem abiks, kui nad jagaks ausalt ja avameelselt oma kogemusi. Just selle ees­märgiga kutsus ta hiljaaegu ellu Emade Väeringi, kus emad saavad kord kuus koos käia, oma muresid jagada ja tuge leida. Meeli arvab, et kui ta oleks sattunud aastaid tagasi mõnda sarnasesse tugigruppi, oleks tal nii mõnigi viga ehk ­tegemata jäänud.

Teismeea raskused

Kõige valusama õppetunni sai Meeli keskmise poja Andrease (15) teismeeas. Kui vanema pojaStefani (18) sünni järel oli Meeli kolm aastat temaga kodus, siis Andrease kõrvalt hakkas ta sõna otseses mõttes juba sünnitusmajas tööle.­ “Laps oli suurema osa ajast hoidjate juures, temaga koos olemise aega jäi napiks. Juhtiv ametikoht ja suur vastutus ei lasknud mul lapsele piisavalt pühenduda,” tunnistab Meeli, kelle tähele­panu oli ligi viisteist aastat tööle fokuseeritud.