Lapse arengu mootoriks on sünnist saati uudishimu, tahe olla võimekam ja endaga ise paremini hakkama saada. Kui see nii ei oleks, poleks me käimagi õppinud, sest selle käigus kogetud katsumused panid meie visaduse ja tahte tõsiselt proovile. Sa tõused ja kukud, tõused ja kukud – ja nii oma sada korda, enne kui jalgele jääd. See on ülimalt frustreeriv, ometi ei vandunud keegi meist alla.

Ent koolimineku eel või ajal juhtub midagi, mis võtab paljudel lastel tuule uudishimu purjedest – õppimisest saab tüütu kohustus ja sundus, kuni ühel päeval on visadusest järel vaid riismed. Laps ei viitsi, ei taha, ei jaksa, teda ei huvita. Kuidas meie, täiskasvanud, aitame tal nii kaugele jõuda?

Meetodeid selleks on ohtralt. Näiteks kui ta kohe uue asjaga toime ei tule (neid asju on alguses ju väga palju), sildistad ta saamatuks ja kobakäpaks. Isegi kui sa seda välja ei ütle, jõuab alltekst kohale, kui silmi pööritad, rõhutatult sisse ja välja hingad ning lõpuks rabistades ülesandeid lapse eest ära tegema hakkad.

Kui laps kohe kõike lennult ei taipa ja juhendamist vajab, saab käiku lasta halvustamise ja teiste või miks mitte ka iseendaga võrdlemise. Endiselt on levinud arusaam, et laps, kes on sinu geneetilise pagasiga, peaks ju olema sama andekas ja veel samades asjades. Miks mitte siis eeldada, et ta teeks teoks sinu unistused ning käiks lõpuni needki haridusteed, kus sa ise toppama jäid.

Hirmutamine ja kontroll

Hirmutamine on väga levinud: kui sa hästi ei õpi, lähed direktori juurde; jääd elu hammasrataste vahele jne. Paljud lapsed, kes pole veel kooli­uste vahelt sissegi astunud, on eos ära ehmatatud sellest, kui raske seal on.

Kui asjad ei edene soovitud suunas ja kiirusel, võib ähvardada last millestki ilma jätta või lollide kooli saata. Võib ka rõhuda süütundele, et laps teeb vanema elu väga raskeks, kui ta koolis hakkama ei saa.

Aga kõige “magusam” survemeetod viimasena: pane laps pinge alla ja vaata, kuidas ta õpib! Näiteks ei lase õpetaja tervet klassi enne vahetundi, kui tahvli ette kutsutud õpilane õiget vastust ei ütle. Siin on lausa kaks halba koos: ajasurve ja eakaaslaste ees häbistamine. Ma ei tea ühtegi last, keda ei mõjutaks klassikaaslaste arvamus temast.

Kontroll ja hinnangud on märk-
sõnad, mis võtavad kokku selle, kuidas hävitada lapses loomulik õpitahe. Jah, nii vanemad kui ka õpetajad rakendavad neid meetodeid üha, kuigi meie käsutuses on teadusuuringud, mis kinnitavad triviaalset tõde, et suudame uut omandada kõige paremini siis, kui aju pole stressis.

Mis ma selle eest saan?

Ent “õpimotivaatoreid” on ka teist liiki, sest nüüd on poes kaupa ja vanematel vahendeid seda soetada. Paraku ei kanna laste premeerimine ja “määrimine” sageli loodetud vilja ja seda kahel põhjusel. Esimene on puht pragmaatiline – asjad on devalveerunud, sest neid saab nii lihtsalt. Kallid esemed on elu­standard, millega lapsi tihti varakult harjutatakse. Nii pole erakordne, kui algklassilapsel on kallim nutiseade kui õpetajal.

Teisalt on uuringud näidanud: kui lapsi asjadega premeerida, pärsime nende loovust, sisemist motivatsiooni, piirame lahenduste otsimise võimet ning tehtust saadavat naudingut. Õppimine pole enam vaba ega mõnus sisemine põlemine, sest sel on hinnalipik küljes. Preemiast kujuneb aga kauplemisvahend, kuni lõpuks küsib laps enne iga liigutust: mis ma selle eest saan?

Piitsa ja prääniku meetod ei panusta lapse õpitahtesse ega ka -võimesse. Teisalt on need vahendid üpris käepärased ja võivad anda näiliselt hea tulemuse. Laps tuubib hirmu ja ärevusega, talletab teadmised lühimällu ja saab hea hinde. Kuna sisulist õpet ei toimu, pole teadmised paraku integreeritud, mis süstib lapsesse ebakindlust. Tagajärjeks on ületuupimine, stress, hirm, lootusetus, ja ei mingit rahuldustunnet.