Rõõmsameelne ja tegus Uku-Robin (2) veetis aastavahetuse paiku kokku kaks nädalat koos ema Paula Särekanno (28) ja isa Viljariga (30) vanavanemate juures maal. Aasta lõpus oli poiss ka mõne päeva viirusega haiglas. Kui ta siis, pärast pikemat äraolekut koos vanematega tagasi koju jõudis, oli tal raske vana rütmiga kohaneda. Ja lahti läks tõeline trall.

Erinevalt varasemast ei meeldinud Uku-­Robinile enam kuidagi uinuda oma voodis. “Lahendasime olukorra sellega, et panime ta õhtul meie voodis magama ja tõstsime hiljem oma voodisse ümber. Kui ta aga öösel üles ärkas, tundus koht talle ilmselt võõras. Seepeale läks ta väga endast välja ega suutnud rahuneda. Emotsioonid keesid üle, laps tõusis voodis püsti ning lõi pead vastu puidust voodiserva,” meenutab Paula oma esimest ehmatust. Teine kord elas poiss oma emotsioone välja sel moel, et hakkas ennast saba­kondiga vastu maad kukutama. “Viskas jalad lihtsalt alt ära,” seletab ema.

Ta arvab, et ilmselt ei osanud poeg viha endast muul moel välja elada, kui omale haiget tehes. Emal oli seda kõrvalt väga valus vaadata. Algul proovis ta pojale lähemale minna ja kallistada, kuid see ajas lapse veel rohkem närvi. Samamoodi reageeris poiss siis, kui ema üritas temaga asjast rääkida. Nii ei jäänudki Paulal üle muud kui abivahendid kasutusele võtta: katsuda lapsele ruttu padi pepu alla panna või oma käed pehmenduseks seina ja pea vahele sättida.

Mis toimub lapse peas?

Kuna poisi puudutamine või talle liiga lähedale minek on probleemi võimendanud, üritavad nad mehega olla lihtsalt lapse lähedal, andes sellega mõista, et nad on tema jaoks olemas. “Me ei ignoreeri teda, kuid ei tungi ka tema ruumi. Aeg-ajalt ta kontrollib, kas me oleme olemas, ja nii, samm-sammult rahuneb lõpuks ise maha.” Taoliste ärevushoogude kestus on olnud erinev. “On olnud kordi, kui Uku-Robin rahuneb viie minutiga, kuid on olnud ka kahetunniseid öiseid ülevalolekuid. See ei tähenda, et ta kogu selle aja endale haiget teeks – vahepeal rahuneb, siis millegi mõjul tunded jälle eskaleeruvad ja tekib uus vihahoog,” kirjeldab Paula.

Rohkemgi kui füüsiline valu hirmutab ema teadmatus, mis toimub ennast vigastava poja peas. Ema oletab, et laps on temperamentse iseloomuga ja tõenäoliselt ei oska oma emotsioone teisiti maandada. “Kui ma ise ägestun, siis võin olla samuti väga tuline, kuid täiskasvanuna oskan oma tundeid juhtida ja tean piire, millest ma üle ei astu. Lapsel on vaja oma piire alles seada ja energiat mujale suunata.”

Paula on pannud tähele, et kõige paremini töötab see, kui ta juhib poja tähelepanu mujale mänguliste tegevustega. Ta on õppinud juba varakult märkama, et kui Uku-Robinil hakkab vähehaaval emotsioone ja energiat kogunema, siis tähelepanu mujale suunamiseks on hea leida mõni loominguline tegevus. Et poisi käitumisele piire seada, on ema hakanud õpetama talle piire ka visuaalselt, näidates käega ette, kust piir läheb. Näiteks kui poeg hakkas kapist majapidamis­paberit välja sikutama, näitas ema käega: “Siit läheb piir, seda ei tohi tõmmata maha. Näita ise, kust läheb piir.” Poiss näitaski ning rahunes maha.