Statistika järgi tunneb viiendik Eesti õpilastest, et elu pole elamist väärt. Enesetapumõtteid mõlgutab neist üle kolmandiku. Liiga paljud noored võtavad endalt elu. Samas näib mulle, et paljud inimesed meie ühiskonnas ei mõista ikka veel, kui tõsine haigus on depressioon. Kaua kestnud raskekujuline depressiivsus imeb elujõu ja kustutab lootuse – see võib olla surmahaigus.

Depressioonis noori on meie ümber hirmutavalt palju. Neid on igas koolis. Nad on sageli väga üksi. Nad vajavad väga abi, kuid kas me oskame neid märgata, aidata ja toetada?

Depressioonikogemust kirjeldab hästi lõik ühe noore märkmetest*Ma tundsin üksindust. Ma ei jaksanud enam trenni teha ega tundnud sellest rõõmu. Tahtsin palju magada. Ma ei suutnud keskenduda. Mu mõtted muutusid väga negatiivseks, muretsesin pidevalt. Mul oli tunne, nagu oleks tume vari kõigele laskunud. Alguses olid hallid toonid ja vahel veidi valgustki. Mida aeg edasi, seda mustemaks aga kõik muutus. Lihtsad kodutööd käisid mulle üle jõu ja tegin neid minimaalselt. Isoleerusin üha enam.

Seltskonnas viibimine oli ebameeldiv, tundsin end kohmetuna. Ma ei suutnud teiste jutule keskenduda ning seetõttu sageli ei mäletanud, mida keegi mulle hetk tagasi oli öelnud. Ja mul endal polnud midagi öelda. Mulle tundus järsku, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Tundsin, et ma pole piisav. Et ma pole midagi väärt. Et minus ei ole mitte midagi ja kui inimesed mind päriselt tunneksid, siis ma ei meeldiks neile. Ühel hetkel ei suutnud ma enam magada ka. Mõtetevool, mustade mõtete vool oli lakkamatu. Meeleheide kasvas. Ja hirm.”

Enesevigastamine on toimetulekuviis

Töötan iga päev depressioonis noortega. Püüan koostöös teismeliste ja nende lähedastega neid sellest koledast haigusest välja aidata. Depressioonis noor näeb maailma paigana, kus on väga halb elada. Raskematel juhtudel usub ta, et see jääbki nii – kõik näib lootusetu. Paljud raskelt depressiivsed teismelised ei usu, et nad võiksid kunagi õnnelikuks saada või üksindusest pääseda. Elu tundub mõttetu ja piinarikas. See kõlab hirmsasti, aga on loogiline tahta end sellest kannatusest suitsiidi abil päästa.

Kas sina tahaksid elada, kui kõik, mis sa päevast päeva tunned, on abitus, lootusetus, meeleheide, valu, see, et oled väärtusetu…? Selline reaalsus võtab eluisu. Seega mõistan, miks paljud depressioonis teismelised tunnistavad mulle, et mõtlevad esimese asjana ärgates: “Ma ei taha elada”, “Ma ei taha ärgata”. Nii raske on minna vastu järjekordsele päevale, mis tundub pikk, piinarikas ja tühi.

Üks depressiivne noormees ütles mulle: “Sinu elul on mõte, aga minu elul pole… ja kui see mõttetu elu on veel nii kannatusrohke, siis milleks see kõik? Ma ei jaksa enam.” Ta heitles kuid iga päev pealetükkivate suitsiidimõtetega. Õnneks polnud ta loomult impulsiivne, mis­tõttu elas raskema aja turvaliselt üle. Nüüd on ta toimekas ja terve.