Triin Pekri (33) ja Moris Ikla (39) hakkasid oma tulevasele lapsele mõtlema viis aastat tagasi, naine jättis ära pillide võtmise. Poolteist aastat hiljem, kui neil polnud õnnestunud lapseootele jääda, pöördusid nad arsti poole. “Analüüsid olid korras. Ei leitud ühtegi põhjust, miks ma rasestuda ei võiks,” ütleb Triin. Samuti ei saanud viljatuse põhjus olla mehes, kuna tal on eelmisest kooselust juba kaks last.

2014. aasta novembris tehti Triinule lapa­ro­­skoopia, kuid ka selle käigus ei leitud konkreetset põhjust. Seejärel kirjutati naisele välja ravimeid: Ovitrelle, Estrofem ja Serophen. Eelduste kohaselt oleks need pidanud rasestumisele kaasa aitama. “Mäletan, et umbes kuus korda proovisin rasestuda ka süstidega. See oli nii, et süst ja kella peale seks,” kirjeldab Triin. Ent ei ravimid ega süstimine toonud tulemust.

2015. aasta veebruaris suunati Triin kehavälise viljastamise (IVF) nõustamisele. Aprillis, esimesel siirdamisel, siirati üks embrüo. “Ei jäänud rasedaks,” sõnab naine. “Uus katse oli juunis ja seegi ei õnnestunud.” Arstid soovitasid sügisel uuesti ühendust võtta, et üheskoos arutada, mis edasi saab.

Triin ja Moris hakkasid uurima muid võimalusi. Üks tuttav soovitas minna Nova Vita kliinikusse doktor Talvingu juurde. Uuesti anti kõik analüüsid ning aasta lõpus tehti Fertilitases hüsteroskoopia, kus selgus, et Triinu emakas ei saa aru, et peab raseduse vastu võtma. Triinu jaoks oli see ikkagi suur võit – viimaks ometi saadi teada, miks seni polnud rasestuda õnnestunud.

2016. aasta alguses alustati uuesti raviga, jaanuaris toimus siirdamine. “See oli reedene päev, mäletan veel, et küsisin arstilt, mis ajaks peaks embrüo emakaseina külge kinnituma. Arst ütles, et hiljemalt teisipäevaks.” Kolmapäeva õhtul tundis Triin kerget iiveldust ning otsustas teha testi. See oli positiivne. Kahe nädala pärast tehti kinnituseks vereanalüüs. “Õde arvas, et nii varajane raseduse näitamine võis olla tingitud hoopis ravimitest, kuid ise ma uskusin, et olen nüüd rase,” räägib Triin naerusui. Doktor Talving kinnitas rasedust ning käskis selle kulgu hoolega jälgida. “Mäletan, et hakkasin seda kuuldes tööl lahinal rõõmu pärast nutma,” meenutab Triin,

Nüüdseks on peres aastane tütar Iris. “Me ei ole kindlalt otsustanud, kas soovime tulevikus veel lapsi, sest mees ei taha väga vanalt enam isaks saada,” ütleb Triin. Kaks munarakku lasti ka külmutada, mis on hea võimalus, kui peaks siiski tekkima soov perelisa järele. “Super, et Eestis on tänu kunstlikule viljastamisele sellised võimalused ja et haige­kassa seda toetab. Usun, et muidu jääks paljudel paaridel lapsesaamine raha taha kinni,” ütleb Triin ja soovitab kõigil paaridel, kel loomulikul teel rasestuda ei õnnestu, see teekond ette võtta.

“Facebookis on nüüd ka grupp, kus on koos naised, kellel see tee läbitud või kes on seda peagi ette võtmas. Sealt saab palju toetust.” Triin tunnistab, et kogu protsess oli siiski väga stressirohke. Teda aitas suuresti see, et ta ei varjanud oma muret ega ravilugu kellegi eest. “Usun, et kui seda vaid endas hoida, on kõike märksa raskem läbi teha,” ütleb ta. Iga eba­õnnestumine tõi hulga pisaraid, kuid Triin ja Moris ei soostunud alla vanduma.