Selleks, et väikelastega vabaõhu­üritusele minna, peab neil olema a) nii pööraselt huvitav, et nad ei suuda paigalt liikuda, või b) palju liikumisvabadust ja luba juttu rääkida, nii et nad saavad rahulikult toimetada. Mõlemad variandid on enamasti võimalikud seal, kus on ekstra lastele mõeldud. Pole ju ka emal-isal mõnus viibida kohas, kus tuleb oma lapsele pidevalt “tšš-šš-hh!” sosistada.

Vahest lepime siis kokku, et me ei lähe väikelastega ainult täis­kasvanutele mõeldud üritustele? Selliseid kohti, kus on tore olla terve perega, leidub küll! Ja katsume pere- ja laste­üritustel käituda teistmoodi kui suurtele mõeldud kohtades. On tõesti ebameeldiv, kui laste mängumaal tuterdab palja kõhuga issi, kellel on sigaret kõrva taga või kes pahvib e-sigaretti ja kannab käes õlletopsi. Hea küll – söögi kõrvale, laua taga ja klaasist anumast on kuumal suveõhtul üks karastav alkohoolne jook lubatud. Aga kui mängumaal on täiskasvanul lapse asemel käe otsas õlletops, on pildil midagi valesti.

Kontserdid ja festivalid, kuhu sobib lapsi kaasa võtta, tunneb muu hulgas ära selle järgi, et sageli pääsevad kuni 12aastased lapsed koos pileti ostnud vanematega sinna tasuta – äärmiselt tänuväärne žest korraldajatelt! Samas jälle kriibib rahakotti ja hinge, kui ilmselgelt lastele mõeldud kohtades kasseeritakse ka vanematelt krõbe piletihind.