Kahe ja poolese Hermani sõnavaras ei olnud selle aasta algul veel mitte ühtegi sõna. Perearst pidas põhjuseks probleemset keelekida. Vanematele sellest selgitusest ei piisanud ja nad otsustasid nõu pidada logopeediga. Nii sattusidki nad Eesti esimesse kõneraviprogrammi “It Takes Two to Talk” rühma, mida korraldas Logopeediakliinik.

“Täitsime esimesel kohtumisel küsimustiku, et kindlaks teha, kus maal on poja kõne areng. Paraku pidime enamikule küsimustele ei vastama: ta ei rääkinud meil ikka üldse,” meenutab isa Jaanus Pruuli (41).

Kui algul oli perel väike umbusk, kas programmist on abi, siis paari kohtumise järel pidid nad oma arvamust muutma. “Algul saime infot tohutult palju – igasugu võtteid ja harjutusi, mida lapsega teha. Kõik tundus väga aeganõudev ja kohe ka midagi ei juhtunud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem selgus, et tööst on kasu,” jutustab isa.

“Ühest küljest on programm väga põhjalik, teisest küljest on harjutused nii lihtsad ja enesestmõistetavad, et mõtled: kuidas me ise selle peale ei tulnud! Näiteks et lapsega ei tohi rääkida ülevalt alla, vaid tuleb laskuda tema kõrgusele ja rääkida silmast silma,” kirjeldab ta.

Sõnadeta suhtlus

Soovitatud võtetest kujunes pere lemmikuks VOK ehk: vaatle, oota, kuula. Programmi “It Takes Two to Talk” läbiviija ja logopeed Liis Themas selgitab selle lihtsalt lahti: “Vaatlemine tähendab seda, et kõigepealt jälgid, mille vastu laps huvi tunneb, ja lähed teemaga kaasa. Siis ootad, et laps alustaks või jätkaks suhtlust. Edasi kuulad, mida ta väljendab, ja reageerid sellele.”

Kõneprogramm “It Takes Two to Talk” on Liisi sõnul aastaid kasutusel olnud Kanadas, USAs ja Lääne-Euroopas. See koosneb kaheksast rühma- ja neljast individuaalkohtumisest ning on kokku pandud võtetest, kuidas vanem saaks oma käitumist muuta, et toetada lapse kõne arengut. Näiteks on väga tähtis lapse öeldule kohe reageerida. “Lugesin hiljuti teadustööd, mis tõestas ilmekalt – mida kiiremini vanem lapse algatatud kõnele reageerib, seda rikkalikumaks kujuneb ta sõnavara.”

Logopeed räägib ka, kui oluline on lasta lapsel ennast väljendada, kui suhtlus on juba alanud. “Paljud vanemad ei malda oodata, et laps vastaks. Ent kõne aluseks on kahepoolne suhtlus. Mida pikem on dialoog lapse ja vanema vahel, seda suurem on tõenäosus, et laps hakkab ütlema esimesi sõnu ja sõnavara areneb. Algul ei peagi suhtlus käima sõnadega. Piisab, kui laps vastab näiteks pilgu, häälitsuste või žestidega.”