Esimese hooga paistab võimalusi palju: vanavanemad, lastelaagrid, lasteaia valverühm ja nii edasi. Aga lähemal uurimisel selgub, et laagrid on hirmkallid või siis ei taha lapsed ööbimisega laagrisse minna; vanavanemad käivad tööl, elavad kaugel või neid lihtsalt pole. Ja lasteaedade piirkondlikud valverühmad täituvad kibekähku, lisaks ei sobi paljudele lastele võõraste laste ja kasvatajatega suverühm kohe üldse. Paljud tööandjad ei soovi lapsi vanemate töö juurde (“No mis töötegemine see on, kui laps kõrval, lisaks segab ta teisigi töötajaid!”), mõnda töökohta ei saagi neid kaasa võtta. Mis siis üle jääb?

Raplas elav Mariliis ­Järvela (32) arvestas juba laste sünnivahet planeerides, et saaks võimalikult pikalt nendega suvel koos olla. Vanema tütre Agnely (13) pani ta kolmeaastaselt lasteaeda ja kui tüdruk kooli läks, jäi ema teise lapse sündi oodates suvel koduseks. Nüüd, kui ka nooremast saab peagi koolilaps, ootab ema juba kolmandat ning saab taas olla kogu eeloleva suve vanemate lastega kodus.

Väheke ka iseseisvust

Eelmine suvi oleks võinud laste hoidmise seisu­kohalt probleemiks kujuneda, kuid olukorra päästis see, et Mariliis oli sunnitud väiksema, Nele-Ly (6) sagedaste viirushaiguste ja ka omaenda tervise tõttu seniselt töölt ära tulema ning sai seetõttu suvel lapsed kenasti ise hoitud-valvatud. “Varasematel aastatel jagasime nii, et väiksem laps käis seni lasteaias, kuni suuremal õel algas koolivaheaeg. Siis jäid nad mõneks ajaks kahekesi koju. Vahel, kui kolme kilomeetri kaugusel elava vanaema töögraafik lubas, tuli ka tema lastele seltsiks. Pärast jaanipäeva jäin juba ise koju. Tavaliselt kasutasin juulis algava kollektiiv­puhkuse ja jaanipäeva vahel ära kolm lapsepäeva, juulis puhkasin pea kuu aega. Minu viimane puhkusenädal kattus mehe puhkusega, et saaksime koos mõne väljasõidu ette võtta, ja siis jätkus kuni augusti keskpaigani juba tema puhkus,” kirjeldab naine suve planeerimist. Augusti teises pooles jäid lapsed taas vahel koju omapäi.