Greete Ventsel (25) ja Rain (26) sõitsid Bali saarele naise 21. rasedusnädalal. Nende reis oli eriline ja imeline – selle aja sisse oli planeeritud ka nende pulmapäev! Greete tunnistab, et reisi eel tekkis tal kõhklusi küll, kas see on ikka hea mõte: kuidas lennusõit kõhubeebile mõjub ja kui hästi ta ise vastu peab?

Pulmas osalesid pruutpaari kõige lähedasemad inimesed. Päev algas sündmusele kohaselt: hommikul saabusid hotellituppa jumestaja, juuksur ja peo korraldaja. Peigmees koos külalistega sõitis juba laulatuse asukohta, pruut läks sinna hiljem koos isa ja sõbrannaga. Kui algul oli plaanis, et pruut ilmub tseremooniale suurejooneliselt mööda järsku treppi alla sammudes, siis see jäeti ära, sest terve hommiku oli kallanud vihma ja trepp oli libe. Nii sõidutati lapseootel pruut väikese kastiautoga mäest alla kuni viimaste trepiastmeteni.

“Sõit oli väga vinge ja meeldejääv, istusime lahtises autokastis,” meenutab Greete. “Tseremoonia ise oli lihtne ja ilus. Pärast läksime rannaäärsesse restorani sööma ja randa jalutama, kus juhuslikult nägime ka võimsat ilutulestikku.”

Ämmaemand soovitas Greetel pika lennureisi ajal tugisukki kanda. Jalad väsisid lennukis istumisest tõesti ära ja sukad olidki abiks. Sihtkohas oli naise jaoks ootamatult palav – raseduse ajal tekkis suurem vajadus värske jaheda õhu järele, et ei hakkaks paha ning jaksaks tegutseda. “Esimesed päevad olid rasked, kuid õnneks harjusin ära. Kahjuks ei saanud ma süüa kõike, mida oleksin soovinud. Rasedana lihtsalt ei suutnud kõiki maitseid proovida.”

Üldiselt kulges reis hästi. Kahel päeval käidi saart tutvustavatel tuuridel, mis olid põnevad, kuid peatsele emale ikkagi ka väsitavad. “Eriliselt tore oli ahvimetsas, kus väiksed ahvid meile peale ronisid. Käisime ka suures veepargis, kus nautisin rahulikke basseine, kuigi muul ajal oleks proovinud pigem vingeid järske torudest laskumisi. Nüüd ma seda enda ja beebi huvides muidugi ei teinud.”

Pille Soolo (36) reisis 21. rasedusnädalal Inglismaale ja 26.–27. nädalal Ameerikasse. Mõlemad piletid ostis ta ajal, kui juba teadis oma rasedusest. “Enesetunne ja tervise­näitajad olid head, seega ei näinud ühtegi põhjust, miks ma poleks pidanud reisile minema,” ütleb ta. “Enamiku ajast ma isegi ei tundnud, et olen rase. Liikusin piisavalt ja see andis hea enesetunde.”

Korra enne Ameerikasse minekut juhtus küll nii, et ta riided kogemata tagurpidi selga pani. Siis kerkis küll pinnale pisuke ebausk: mida see tähendab, kas peaks ikka minema või reisi ära jätma? Koolivaheajale planeeritud reisi Ameerika idakaldale nad mehe Madise ja kaheksa-aastase poja Kauriga siiski ära ei jätnud. Rasedakaardi tahtis naine võtta kaasa, et vajadusel, näiteks lennukile pääsemiseks, selle põhjal oma rasedusjärku tõestada, aga unustas. “Erilist paanikat seepärast ei tundnud – ka kõht polnud mul nii suur, et kahtlust äratada,” muigab Pille.