Tuhisesin 300kilomeetrise tunnikiirusega Osakast Tokyo suunas. Kiirrong ehk shinkansen oli rahvast triiki täis, põhiliselt mõistagi kohalikke elanikke. Seda enam, et mõni kuu varem oli Jaapanis miski tuumajaam lekkinud ja ümmarguste silmadega inimesed hoidsid tõusva päikese maast eemale. Mina polnud telekat vaadanud ja seal ma siis enam-vähem ainsa turistina olin, planeedi kõige nobedamas rongis. Enam-vähem, sest paar rida minust eespool istus üks pealtnäha kaheksa­kümnendates ameeriklanna, triipude ja tähtedega nokkmüts peas ning tohutu objektiiviga Nikon kaelas. Ta keeras end pidevalt ringi ning vahtis muudkui minu suunas, jõllitas ja pistis siis meelalt itsitama.

Mul jõudis juba ebamugav hakata, kui sain aru, et rongis oli minust siiski midagi huvitavamat. Need olid kaks nii kolmeaastast last, täitsa nagu mingist jaapani nukkude raamatust välja karanud. Poisil veatuks pügatud süsimustad juuksed, tüdrukul printsessi kleit, mõlemad nii jube nunnud, et hakka või nutma. Ameeriklanna aga muudkui itsitas ega pidanud siis enam vastu – haaras oma fotoka ja kukkus lapsi pildistama.

Kisa, mis seepeale vagunis lahti läks, oli kõrvu­lukustav. Laste ema – umbes kolmekümnene, tähele­panuväärselt intelligentse olekuga naine – läks peaaegu hüsteeriasse. Ta ei rahunenud enne, kui jänkist vanaproua talle oma fotokat näitas ja lastest tehtud pildid ükshaaval ära kustutas.

Olin üllatunud. Proua polnud ju midagi hirmsat teinud. Muidugi võinuks ta enne pildistamist luba küsida, aga taolist kriiskamist polnud ameeriklanna kindlasti ära teeninud. Aga ju siis on Jaapanis nii, et sinu ja eriti su laste loata pildistamine kvalifitseerub peaaegu millekski kriminaalseks.