“Ma ju plaanisin nii, et teie tulekuks on laud täies säras, aga nagu see elu lastega on...” vabandab Ukraina Keskuse esikus meile vastu tuisanud maalikunstnik Mara (39), kaheksase Maria Katarina, viiese Adriani ja kahese Jakobi ema. Meie fotograaf Hele-Maiga, tirides vihmaveest tilkuvaid mantleid seljast, katkestame ta lause madalatoonilise, äratundmist täis naeru­puhan­guga, mida oskavad esitada vaid teised samasugused mitme lapse emad.

Astume edasi suure lauaga tuppa, kus tavaliselt toimuvad keskuse töötoad ja kuulsad kalligraafiatunnid. Tallinna vanalinna südames, Laboratooriumi tänavas asuva Ukraina Keskuse on Nestor (35) koos isa ja vennaga oma kätega valmis ehitanud. Siia keskaegsete kivimüüride vahele on ta ka oma selja jätnud, kui labidaga keldrit kaevas. Keskuse küljes oleva tillukese kiriku on nad isegi kaks korda üles ehitanud – teist korda siis, kui see kellegi pahatahtliku süütamise läbi oli maha põlenud. Nestori isa Anatoli on selle koha juht ja hing, tema elu siin kulgebki. Lapsed tulevadki siia “vanaisale külla”.

Mara hoiab puusal pere noorimat liiget Jakobit ja püüab samal ajal teise käega kotte avada, aidata lapsi jopedest välja ja neile juua pakkuda. Naine suudab ühe hingetõmbega ritta seada oma kolmkümmend sõna ning kiired akrobaatilised liigutused jätavad mulje, et tal on kuskil varuks veel kolmas käsi. Isa kaudu ukraina sugemetega Nestor haarab pesamuna kukile ja pakub, et enne söögi juurde asumist võiksime teha keskuses väikese ekskursiooni.

Kasvavad kaardid ja kaduv põrand

Käime läbi Nestori paberikojast, selles müüride vahele pitsitatud kitsas ruumis valmivad imed: seemnetega rikastatud õnnitluskaardid, mille võib kevadel mulda pista ja siis vaimustusest kiljuda, kui ühel päeval pistavadki taimepojad oma ninad välja. Näeme liimjat vedelikku keerutavat paberimasinat ja naerame, kui tõhusalt on võimalik ära kasutada hiireuru mõõtu koridori, mille seinal läheb tihkelt raamatuid täis riiulike üle pisikeste sahtlite paneeliks. Ikoonimaalid lähevad üle seinale kinnitatud antiiksete tööriistade armeeks, mis marsib edasi ka laes. Itsitame, nähes, et meie peade kohal asjade vahel põrnitseb klaasistunud pilgul ka üks mustade kiharatega rahvarõivais nukk. Oleme lummatud, kui silm märkab kiriku maalil jumalaemal kolmandat kätt (kolmekäeline jumalaema on selle kiriku pühak, tema kaitseb tagakiusatuid). Oleme liigutusest tummad, kui kirikusaalis kaob põrand jalge alt ja trepp viib keldrikorrusel asuvasse muuseumi. Kolakas lühter hakkab lae all hoogsalt sõitma, et rõdult oleks mugav küünlaid läita. Pärast tahaks vähemalt tunnikeseks maha istuda, et nähtut vaikselt seedida. Aga ei! Oleme ju kogunenud siia selleks, et kokata, ukraina hoo ja hoobiga!

“See roog on hullult magus,” kihistab Mara, kui oleme tema juures tagasi. Ruumi tagumises otsas tantsivad kõrged tulekeeled ukraina ahjus hopakki. Pereema topib viimase kreeka pähkli tüki kuivatatud ploomi sisse. Siis on tal käes kondenspiimapurk ja piimasiirup voolab paksu ojana ploomidele. Mara teeb kausis lusikaga tiiru ja hüüatab: “Valmis! Ukrainas peab jõulude ajal laual olema kaksteist rooga ja see hõrgutis on üks neist, mille lauale saabumist oodatakse alati õhinal.” Minu käsi suundub iseenesest kausikese poole, et ilmaimet nilpsata. “Näpud! Meil on vaja sellest veel pilte teha!” sekkub viimasel sekundil fotograaf Hele-Mai.