Kolmanda kultuuri lasteks hakati Ameerika sotsioloogi Ruth Hill Useemi algatusel 1950. aastatel kutsuma lapsi, kes on üles kasvanud või veetnud olulised kujunemisaastad võõrsil, mitte vanemate päritolumaal. Mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks see teema muutub. Kaasa aitab siin aina hoogustuv globaliseerumine, vanemate töötamine võõrsil, õpilasvahetus ja lihtne riigipiiride ületamine. Ka Eestist kolib üha rohkem inimesi ajutiselt või ka alaliselt elama soojadesse maadesse. Kuid on suur vahe, kas sündida välismaal, kolida võõrsile väike­lapseeas või vahetada kodukohta koolilapsena.

Pille Ärmpalu McQuillen (38) on elanud USAs Chicagos juba ligi 20 aastat. Nagu paljud teisedki noored eestlased, läks ta sinna algul tööle lapsehoidjaks, seejärel armus, abiellus ja mõni aeg hiljem nägid ilmavalgust tütar Kaleigh (10) ning poeg Conor (7). Laste isa on mitmendat põlve ameeriklane, ehkki esivanemate poolt viivad tema juured Iirimaale ja Saksamaale. Kuigi Pille on nüüd juba viis aastat mehest lahust, toetab ka tema ekskaasa igati, et lastel säiliks eesti keel ja side eesti kultuuriga ning mõistab, et huvi ema päritolumaa vastu vaid rikastab laste elu.

“Kui vanemad on eri rahvustest, sõltubki väga palju sellest, kas teine vanem toetab eesti kultuuri hoidmist,” lausub Pille. Abiks on ka see, kui läheduses elab toredaid eestlasi, kellega tihedalt läbi käiakse. Pille on lapsest saadik üritanud lastega kodus nii palju kui võimalik eesti keeles rääkida. Ka Kaleigh ise palus sel suvel enne Eestisse tulekut, et ema temaga ainult eesti keeles räägiks, et ta saaks siin end kindlamalt tunda. “Kui mu lapsed ei räägiks eesti keelt, ei saaks nad suhelda minu emaga. Ent see on väga oluline nii vanaemale kui ka lastele,” tõdeb naine, kes veedab igal suvel Eestis vähemalt kuu aega. “Tahan, et nad Eestis olles tunneksid, et see on nende kodu, mitte et me tuleme siia korraks vaid külla ja läheme jälle kohe minema.”

Kui Conor ütles eelmisel aastal enne Eestisse sõitu, et ta on 98% ameeriklane ja 2% eestlane, siis tagasi Ameerikasse minnes tundis ta end juba 21% eestlase ja 79% ameeriklasena, sest siinoleku ajal oli ta keeleoskus kõvasti paranenud. Tänavu Eestisse tulles hindas Conor end juba lausa 40% eestlaseks, just veelgi paranenud keele­oskuse ­tõttu. Kaleigh aga arvab, et tema on üsna stabiilselt 45–50% eestlane.

Chicago eesti koolis õpetaja ja juhatajana ning kohalikus koolis õpetajana töötava Pille arvates ei sõltu kultuuriline kuuluvustunne ainult sellest, kui palju laps keelt oskab, vaid rolli mängib ka see, kui palju vanemad kodus lapsele filmide, raamatute või mängude kaudu kultuuritausta tutvustavad. “Samas on näha, et lapsed, kes keelt ei oska, ei tunne end meie Eesti Maja üritustel nii vabalt kui need, kel eesti keel suus. Seetõttu olen ka ise õnnelik, et mu ema ja vend vinguvad mu kallal, kui ma ei räägi kodus pidevalt eesti keeles,” naerab Pille. “Peab kogu aeg meeles hoidma, mis keeles sa räägid, sest nii kerge on automaatselt minna üle kohalikule keelele.”

Kultuuride segunemine on aja märk

Seevastu Washingtonis elav eestlanna Kristina (34), kelle mees on Türgi päritolu, tõdeb, et kui tema lastelt Kevinilt (5) ja Denizilt (3) nende rahvust küsida, vastab vanem poeg konkreetselt: “Minu ema on eestlane, minu isa on türklane, mina olen ameeriklane.”

Kumbki laps ei räägi eesti keelt ja Kristina ei näe selles ka probleemi, sest tõenäoliselt jäävad poisid elama USAsse, kus eesti keelega pole suurt midagi peale hakata. Kristina on küll mõelnud lastele eesti keelt õpetada, et nad vanaema-vanaisaga suhelda saaks, kuid samas mõistnud, et see on suur ettevõtmine ja järje­pidev töö. Praegu on ta Eestis käies vanavanemate ja laste vahelisel suhtlemisel ise tõlgiks olnud.

Ka Pille tõdeb, et Ameerikas on rahvused sedavõrd segunenud, et kultuuriline identiteet kipub juba üldse ära kaduma. Noored ei muretsegi selle pärast, kes nad oma rahvuselt on ja kus on nende päritolumaa. “Ameerikas ei ole ju riigikeeltki,” toob Pille välja mõtlemapaneva fakti. Samas toetatakse Pille sõnul tema praegusel kodumaal eri kultuure igati, kuna riik ise ongi üks suur sulatuspott (melting pot – inglise k).

Ka selles Ameerika koolis, kus tema on kaksteist aastat õpetajana töötanud, õpib paljudest rahvustest lapsi ja nii korraldatakse tihti rahvuste päevi, kus ühelt või teiselt maalt pärit laps tutvustab teistele oma päritolumaa kultuuri ja kombeid.

Pille näeb kõrvalt, kui kerge on kohaneda uue kultuuri ja eluoluga, kui teise riiki minnakse enne teismeiga. Murdeeas kipuvad tekkima sügavamad sõprussuhted, mis teeb mujale kolimise keerulisemaks. Just hiljaaegu kohtus Pille ühe Raplamaalt Ameerikasse elama tulnud perega. “Lapsed kohanesid vaatamata üsna vähesele keeleoskusele kohaliku eluoluga väga ruttu, kuid nad igatsesid oma sõbrannade järele,” ütleb ta.

Oma õpetajatöös kohtab Pille üsna palju peresid, kes rändavad vanemate töö tõttu ühest riigist teise. “Nende puhul on tunda, et neil on see päris kodu puudu ja nad vist ei tunnegi ennast kusagil nagu kodus,” räägib ta ja tõdeb, et mõnes mõttes on see tunne tuttav talle endalegi. “Kui olen Ameerikas, igatsen Eesti järele, ja Eestis olles Ameerika järele. Vahel mõtlen, et minu jaoks pole ühtegi täiuslikku kohta, kus ma tunneksin, et ainult siin olen õnnelik.”

Samas leiab Pille, et teatud mõttes on Ameerikas elamine aidanud tal hoida eriti lähedasi suhteid oma ema, sugulaste ja sõpradega Eestis. “Suhtleme emaga Skype’is iga päev. Usun, et Eestis elades me ei suhtleks nii tihedalt. Kui olen suvel Eestis, käin külas ja püüan kokku saada kõigi oma sugulastega, keda mu ema ja vend pole ehk ammu näinud. Ja kui meil on Ameerikas tüdrukute õhtu, kannan sinimustvalgeid sokke,” naerab ta. “Need, kes on elanud oma lapsepõlve Eestis, tahavad ka oma lastele tükikese eesti kultuuri edasi anda. Neil, kes lähevad siit ära väga noorelt ja saavad täiskasvanuks võõras kultuuris, tundub see soov puuduvat.”