Tavaliselt on meie peres nii, et issi teeb tööd ja laste eest hoolitseb ema. Eks issi aitab kah, annab mõnikord pojale süüa, piinleb tütrega kinos “Minu väikest poni” taludes ning viib lapsed kaubanduskeskuse mängunurka. Üldiselt on lapsed aga ema vastutusala ja karta on, et meie pere on ses suhtes pigem reegel kui erand.

Aga siis see juhtus. Emme pidi terve päeva kodust eemal olema, midagi polnud teha. Ja nii ma siis lastega kolmekesi jäin, terveks päevaks, vähimagi võimaluseta jalad selga võtta ning plagama panna.

Alguses oli kõik tore, esimesed viisteist minutit või nii. Aga siis läks lahti. Kes pasandas mähkmed täis. Kes pistis vähimagi põhjuseta iga veerand tunni tagant nutma. Kes nõudis telekast filme, mida sealt ei tulnud. Kes röökis täiest kõrist, kui kohe jäätist ei saanud. Kes röökis isegi siis, kui sai. Kes kukkus heast peast väikevenda kägistama. Kes tiris riiulitelt alla kõik lahtised esemed. Kes ronis söögilauale, et sealt alla hüpata ning alumised naabrid ukse taha pahandama ajada. Kes avas kapiuksed ja loopis välja emme kleidid ja issi särgid. Kes ronis issile selga ning nõudis, et see hobuse kombel hirnuks. Kes tegi seda kolm tundi jutti. Kes korraldas taevani­ kisendava skandaali, kui issi enam hobuse kombel hirnuda ei viitsinud. Kes astus põrandal vedeleva legoklotsi otsa ja prantsatas otsaesisega vastu põrandat. Kes kargas koristavale issile selga ja võttis solvuda, kui issi seepeale häälekalt ehmus. Kes keeldus riideid selga panemast. Kes keeldus neid seljast võtmast, kui aeg sinnamaani jõudis. Kes küsis “miks?” isegi siis, kui isegi aru sai, et midagi lollimat annab küsida.

Aitab! Nüüd lähen ja hüppan Türisalu pangalt alla ja paras teile kuraditele, kui terve elu selles ennast süüdistate! Sest te oletegi süüdi!