Modellivälimusega Liisil (40) on särtsakas ja tubli tütar Maria (2) ning edukas abikaasa­ Raigo (43) (nimed muudetud), kellega ta on käinud ühist rada viimased üheksa aastat. Aga nüüd kisub rada vägisi kaheks. Naine räägib oma loo, küsides endalt: kas ta ehk tegi ise midagi valesti?

Muinasjutuline algus

Olime mõlemad edukad ettevõtjad, kui tutvusime, ja oma sõpruskondade lemmikud. Tutvusime töö kaudu ning algul suhtlesime pigem kirja teel. Raigo suutis mind üllatada intelligentse teksti ja sõnaosavusega. Läks mõni kuu ja juba olimegi käinud kohvikus juttu ajamas, pargis jalutamas ja päikeseloojangut imetlemas. Ta polnud pealetükkiv ega muul moel ebameeldiv. Kõik kulges loomulikku rada pidi ja varsti oligi käes see hetk, kui ta teatas, et armastab mind!

Tundsin end kui tiibadega inglike, samas imestades, kuidas ta nii ruttu küll mind armastama hakkas. Tutvuse algul oli Raigo mulle ruttu selgeks teinud, et ta pole vaba, kuid samas olevat see rong tema jaoks juba läinud ja vana suhe lõpeb õige pea. Viis kuud hiljem oligi ta endise naise osavasti välja kolinud ning nautis järjest rohkem aega koos minuga.

Käisime looduses, uisutamas, sportimas, kinos – kõik oli väga tore. Ta endine kaaslane oli aga lahkuminekust parajas šokis, skaipis, kirjutas, helistas ja nuttis toru otsas – kõik see tekitas minus süümepiinu. Kuna taustastressi tase oli kõrge, ei jäänud ka esimesed mossitamised tulemata. Suur oli mu imestus, kui härra tuli ühel õhtul külla, morn nagu kurva kuju rüütel, ega rääkinud sõnagi. Proovisin küll üht- ja teistpidi teada saada, milles asi, kuid tulutult. Ära minnes teatas ta, et poleks üldse pidanud tulema.

Tujumuutusi hakkas järjest sagedamini esinema. Küll jõulu ajal, küll uuel aastal. Kord pidin väga tasa olema, kui ekspruut helistas jne. Eks ma olin ise ka kange – juhtival kohal töötamine oli seda joont minus arendanud. Nõudsin, et mees minu juurde tuleks, ja kui ei tulnud, viskasin telefoni käest.