Sel aastal on lihavõtted märtsis, seega pole kaugel aeg, kui lihavõttejänese teema taas päevakorda kerkib. “Meil käib igal aastal lihavõttejänes, kes peidab tubadesse maiustusi, mida lapsed peavad siis üles otsima,” selgitab ligi kolmekümne põneva raamatu autor ja Eesti raamatukogude lugejalemmik Ketlin Priilinn, argielus Ketlin Rauk (35). Viimane kord tekitas jänese külaskäik Ketlini lastes nii suurt elevust, et tütar arutles veel hiljemgi, kui suur võiks see salapärane lihavõttejänes olla ja kas teda saaks ka päriselt kohata. Mis kõige tähtsam – äkki tuleks guugeldada, et temast rohkem teada saada?

Perekond Rauk – ema Ketlin koos isa Raini ning tütar Anna ehk Anna Helene ja poeg Ossu ehk Oskariga – elab teist aastat Keilas. Enne seda elati aastaid Keila lähistel Lehola külas, kus nauditi peaaegu et maaelu luksust. Kodu lähedal oli paks mets, kus sai käia jalutamas. Lehola mets on pakkunud Ketlinile aastate jooksul nii mõnegi raamatu jaoks inspiratsiooni või aidanud hädast välja, kui toas arvuti taga mõte kinni jooksis. Metsas jalutades on ta alati leidnud lahenduse, kuidas lugu võiks edasi minna. Kuid ka rahulik Keila linn on elupaigana mõnus koht, kus saab jätkata kõiki seniseid traditsioone, ehkki elatakse veidi rohkem linnaelu.

Kui Ketlin suudab oma raamatute lugejad kogu aeg põnevil hoida – see käib nii tema värske “Rebecca Lindebergi” krimisarja kui ka varasematel aastatel kirjutatud suhte- ja noortelugude kohta –, siis sama palju põnevust pakuvad talle endale ka perega veedetud argipäevad.

Loodusesse!

Kolm asja, milleta Ketlin oma elu ette ei kujuta, on: raamatud, liikumine ja Rootsi muusika. Just ansambel Roxette on tema muusika­eelistustes tähtsal kohal. “Kuulan palju muusikat ka kirjutamise ajal, see lõõgastab, inspireerib ja toetab.”

Nende peres loetakse palju põnevaid raamatuid, igaüks vastavalt oma eale ja huvidele. Sama kindlalt kuulub päevaplaani jalutamine, mängimine, looduses matkamine või rattasõit. “Käime lastega ka talvel iga päev õues jalutamas või mänguväljakul, laseme liugu või kui lund pole, siis kiigume. Kui lumi maas, meeldib lastele väga ka kelgutada,” räägib Ketlin. Kuna Keilas on väga head terviserajad ja mängu­väljakud, jagub tegevust igal aastaajal. Tähtis on seegi, et loodus ei jääks linnas elades võõraks. “Mulle endale on alati meeldinud jälgida kevadel looduse tärkamist. See aeg on ilus, kui pungad puhkevad ja muru hakkab rohetama. Olen seda õpetanud ka lastele, eelkõige tütrele, sest Oskar on veel liiga väike.”

Tütar Anna on ema sõnul erakordselt terane ja uudishimulik, kusjuures huvi pakuvad talle elulised teemad, millest ta kuskilt kuuleb või ka ise loeb. “Kord küsis Anna, millised haid on kõige ohtlikumad. Võtsime selle peale raamatukogust ühe haide-raamatu, Anna uuris seda põhjalikult ja pärast isegi tsiteeris, millised haid elavad kusagil Jaapani meres,” meenutab Ketlin. Samuti uurib tütar emalt-isalt, miks on vargad olemas või millal tuleb kiirabi vilkuritega. Huvi vargateema vastu tuleb ilmselt sellest, et Ketlin on rääkinud, kuidas ammu enne Anna sündi neil kodus vargad käisid. Ka lood Ketlini lapsepõlvest ehk kuidas sellel ajal elati, millised olid siis mänguasjad või kuidas saadi hakkama ilma arvutita, pakuvad lastele suurt huvi. “Vahepeal palus Anna igal õhtul, et räägi oma lapsepõlvest – et millega ma mängisin või kuidas oli haiglas olla, kui koer mind ninast hammustas.”

Lugemise tähtsus

Kui paljudele lastele meeldivad muinasjutud, siis Ketlin on märganud, et Annat köidavad enim lood lasteaialastest või muidu elulistest asjadest, millega ta oskab ennast samastada. Suured lemmikud on näiteks Aline De Petigny “Laura lood”, ka Epp Petrone lasteraamatud “Anna hambad”, “Marta varbad” ja teised. Oma raamatutest on Ketlin ette lugenud “Koeralaps Berta seiklusi” ning “Anna ja tema merisiga Juliust”, mis on kirjutatud aastaid enne tütre sündi. Oskarile meeldivad seni veel need raamatud, kus on ilusad pildid või luugid, mida saab avada. Samuti on lemmikuteks hääleraamatud, ehkki neil kipuvad patareid liiga kiiresti tühjaks minema.