Kallis jõuluvana, too mulle jõuludeks mõni äge kingitus! Ausõna, ma olen olnud hea poiss! Ainult tookord, kui sõitsime tädi Reeda juurde Jõhvi, juhtus pisike äpardus. Ma ei tahtnud hommikul putru süüa ning andsin selle salaja koerale. Bussis aga läks kõht kole tühjaks: nõudin burksi ja jäätist. Vanematel oli kangesti piinlik. Küllap teised reisijad arvasid, et nad ei viitsi lapsele putrugi keeta.

Mõnikord juhtub pahandus ka päris kogemata. Nagu eile, kui läksime vennaga riidu, sest isa tõi meile koti maiustusi ja käskis selle pooleks jagada. Kuna mina olen suurem, siis võtsin jagamise vabatahtlikult enda peale. Tahtsin teha nii, et mina saan šokolaadi- ja vend karamellkommid. Vennas aga leidis, et see ei ole õiglane ning pistis pillima.

Ma jooksin magamistuppa ja surusin selja kõvasti vastu ust. Venna jõud minu omast üle ei käi. Ta muudkui kisas ja trummeldas ukse taga, nagu oleks ta elu kaalul. Lausa ime, et emm ja iss seda mürglit ei kuulnud! Mina aga pugisin samal ajal komme. Piparkooke ja mandariine pugisin ma muidugi ka. Mõtlesin, et söön oma osa ära ja annan siis koti venna kätte. Paraku aga sattusin hoogu...

Õhtul, kui me magama heitsime, väikevend töinas. Ta ei saanud ühtegi kommi. Mina töinasin ka, sest kõht valutas hirmsasti. Ema veel ütles, et ega sinule, Hannes, jõuluvana nüüd pakki ei too. Aga ma usun, et sa tood ikka. Võibolla olid ka sina kord väike poiss. Ja sul oli kott maiustusi vennaga kahe peale. Siis sa vast mõistad mind.