Öeldakse, et elu on see, mis juhtub, kui oled hõivatud muude plaanidega. Nii juhtus ka minuga. Olen loomult hästi tubli planeerija – kalendrid on täis tegevusi, aasta-algused lubadusi ning üleüldse kogu elu täis plaane, mida ja kuidas teha. Varem tekitas see minus turvatunnet ja kindlust. Illusiooni, et tean, kuidas elu läheb, ning mina olen see, kes oma elu juhib. Nüüd, umbes viis aastat hiljem, muhelen tagasihoidlikult ning panen oma toonased naiivsed arvamused nooruse arvele. Mis siis vahepeal toimus?

Tubli korraliku tüdrukuna leidsin ka mina endale kena ja hoolitseva mehe, kellega abiellusin. Kuigi meie omavaheline suhe oli hea ja ladus, oli ümbritsev sedavõrd mürgisem, sest tegemist oli kärg­perega, mis kuidagi ei tahtnud toimima hakata. Ei tea, kas kõigest sellest või jumal teab millest, kuid meie soov (ja minu kirjapandud plaan) pärast abiellumist laps saada ei tahtnud kohe kuidagi õnnestuda.

Tõele au andes hakkasime lapsesaamist proovima juba nii pool aastat enne pulmi. Olin pealtnäha terve, rõõmsameelne ja krapsakas noor naine. Ei olnud mul kroonilisi haigusi, mingeid konkreetseid tõvesid ega muresid, mille arvele võiks aastatepikkuse lastetuse kirjutada. Mäletan selgelt, kuidas taas kord istusin viljatusravi osakonnas, oodates oma naistearsti vastuvõttu, ja mõtlesin, et see ei ole minu jaoks õige koht. Kuigi olin teismelisena korra selgelt välja öelnud, et minu suurim hirm siin elus on see, et ma ei saa lapsi, siis tegelikult ma seda uskuda ei suutnud. Ma olin nii noor, nii terve, nii elujõuline, kuidas siis nüüd mina lapsi ei saa!

Proovisime üht- ja teistpidi, lugesime ja kuulasime nõuandeid. Vanarahva uskumusi järgides sai isegi ühe väeka kivi pealt mehe teksapükstega alla libistatud. Mis teistel oli läinud kui võluväel, jäi meil toimumata. Kurbus, ahastus, meeleheide oli suur. Istusin eri kuufaaside ajal pimedas toas. Toimetasin mitmeid rituaale. Püüdsin rääki­da oma lapshingega, näidates talle, kui väga ta on oodatud ja soovitud, juba ette armastatud. Tuleks ta ometi!