Pühapäevahommikud on Liisi (37) ja Allani (42) peres väärtus omaette, sest siis on pereisa kodus ning oma naise, tütre Emili (9) ja poja Joonatani (7) päralt. Enne veel, kui ülejäänud pere ülakorruselt ükshaaval alumisele korrusele tilgub, kerkib pereisa käe läbi köögilauale suur kuhi pannkooke. Pärast nendega maiustamist minnakse koos Viljandi järve jääle suusatama-­uisutama või siis hoopis Abja veekeskusesse veemõnusaid nautima.

See pühapäev, kui meie Aedmaadele külla juhtume, on teistsugune: seekord on lapsed ärganud ja pannkooke söönud oma Viljandis elavate vanavanemate, Liisi ema Lembe ja isa Jaak Alliku juures. Lapsevanemad ise lustisid eelmisel õhtul sõbra sünnipäevapeol ega tahtnud poole öö pealt lapsi kojuviimiseks üles äratada.

Viljandi on olnud Liisi ja Allani elu tugipunkt juba poolteist aastat. Liis sündis ja lõpetas põhikooli Viljandis, misjärel läks õppima Noarootsi gümnaasiumi ja sealt edasi juba Tartu ülikooli. Allan on sünni poolest tartlane ja lõpetanud TÜ õigusteaduskonna. Tartust viis neid elu eri trajektoore mööda Tallinna – kõigepealt, kui ülikool läbi, jõudis sinna Allan ja mõni aasta hiljem, pärast vahepõiget Viljandisse, järgnes Liis, kellega mees oli ühise sõprus­konna kaudu tuttavaks saanud ja ühist elu alustanud. Mõne aasta pärast sündis Emili ja seejärel Joonatan.

Aga Viljandi ei tahtnud Liisi elust kuidagi kaduda. Tartus ajalugu tudeerinud Liis oli mingi kummalise juhuse läbi sattunud vahepeal tööle hoopis ärimaailma, kuid hing ihkas millegi loomingulisema juurde. Nii hakkas ta väikeste laste kõrvalt õppima teatrile kirjutamist loov­kirjutamise erakoolis Drakadeemia, mis oma­korda viis ta kokku Margus Kaster­paluga, Ugala loomingulise juhiga, kes tegi ettepaneku teatrisse poole kohaga dramaturgiks tulla. Pärast väikest kaalumist võttis Liis ahvatleva pakkumise vastu: tänu isa Jaagule, kes oli aastaid tagasi pidanud Ugala kunstilise juhi ametit, oli tütar teatri koridorides üles kasvanud ja nii mõneski lavastuses kaasa teinud. Nüüd olid oma lapsed juba piisavalt suured, et nende kõrvalt taas tööle hakata.

Elu kahe kodu vahel

Sealtpeale algaski Aedmaade pere elus uus etapp. Allanist sai Tallinnas täis­kohaga isa, kes oli laste jaoks olemas ka siis, kui ema mõnel päeval nädalas Viljandis töötas. Kuna vana­vanemad elasid eemal, siis suurt abiväge tollal käepärast polnud. Taoline asjakorraldus vältas ligi kaks aastat, kuni ees ootas Emili kooliminek. “Siis otsustasimegi, et vastupidiselt tavaloogikale me ei taha, et laps läheks Tallinna kesklinnas mõnda eliitkooli, vaid hoopis Viljandis waldorfkooli,” lausub Liis.