Aprillikuises salumetsas sajab vihma. Sätime end rõskusest hoolimata linnuretkele vanasse põlismetsa Tartumaal. Siin on just selline liigirikas kooslus, mis võiks elupaigaks sobida mustale toonekurele – salapärasele ja üliharuldasele linnule, kes valib elamiseks vaid vabalt kasvada saanud põlismetsad.

Ja kuigi retke korraldaja, sinises ELFi-jopes ja rastapatsidega Jaanus kinnitab Maiat (1 a 4 k) seljakott-tooliga selga tõstes muretult, et oma kunagisi seljakoti-rännuaastaid ta nüüd, isana, üle ei tähtsustaks, tunnen seal metsas kõndides, et lugu temaga tuleb alustada just sellest etapist.

Kuidas ikkagi kohaneb isarolliga mees, kes harjunud vabana maailma peal laiali olema?

Kus kott, seal kodu

Kui raamatusõbrast Jaanus ülikoolis eesti kirjandust õppis, sattus ta spordi­tarbeid müüvasse firmasse tööle. Sai seal sõbraks mäesuusa- ja lumelauasõiduga. Kui Working Holiday viisa eestlastele töö- ja reisivõimaluse ühendas, oli ka toona 26aastane Jaanus minejate seas.

Mees rändas aastakese Austraalias, Malaisias ja Tais, suvel tuli Eestisse, edasi matkas Euroopas, Põhja-Iirimaal ja mujal. “Kui rändurieluga ära harjud, tundub paigalolek esiotsa keeruline. Isegi oma voodis magada oli harjumatu,” muigab kokku neli aastat seljakoti­elu maitsnud mees.