Meie ümber on inimesi, kes näevad seoseid seal, kus teised ei pruugi neid märgata. Neile on loomu­omane esitada küsimusi laialt levinud tõdede kohta ja otsida vastuseid sealt, kus neid esmapilgul ei pruugi aduda.

“Kui laps nokib nina, mõtlen: oo, Sulphur möllab. Kui tatikoll suhu rändab, on teemaks Hepar sulphurLycopodium kipub ema-isa solvama ja armastab magusat. Fosfori tüüp on elava­loomuline ja tundlik ümbritseva suhtes,” muheleb kahe väikese lapse ema Merle Martinson (36), kes on sukeldunud alternatiiv­meditsiini maailma ja kutsub inimesigi homöopaatiliste ravimite nimedega. Merle kogub tarkust Kreekas asuvas klassikalise homöopaatia rahvusvahelises akadeemias professor George Vithoulkase juures.

Homöopaatia puhul peab ta oluliseks, et see ei lase immuunsüsteemil laisaks minna, vaid utsitab organismi enda tööle. Sestap ei torma homöopaatiline ravim näiteks palaviku korral seda alandama. “Kõrge palavik võitleb viiruste ja bakteritega. Tõsi, selline temperatuur algab, nii imikul kui vanuril, alles 38,5 kraadist. Kui aga palavikku kasvõi paratsetamooliga alla võtma hakata, tehakse mitu halba asja korraga,” hoiatab Merle. “Viirused ja bakterid saavad keha üle voli, maksa kahjustavat paratsetamooli neutraliseerima tõtanud immuunsüsteem ei jaksa haiguse endaga enam tegelda, ka on palaviku järsk langetamine kehale šokk. Tõvestajatest jagu saanuna teeb aga keha seda ise kraadhaaval.”

Merle leiab, et ema peaks oskama lapse haigestumise korral õigesti talitada ja õppima aru saama oma järeltulija kehasignaalidest, mitte andma vastutust lapse tervise eest kellelegi, kelle nõuanne telefonis kõlab: temperatuur 38,5 ruttu alla!

Paljudes Euroopa riikides on tavaline, et laste- või perearst oskab lisaks medikamentidele soovitada kas heele või homöopaatilisi ravimeid, mis on müügil apteekides. Paljudes on tavaline seegi, et patsient saab haigekassa rahastusel valida tavaarsti või homöopaadi. Eestis mitte.

Homöopaatiani kannatuste kaudu

Homöopaatia juurde jõudis Martinson “tänu” pisipoeg Martenile (praegu 5), kelle igakuise nohu, köha ja kõritursega ta ei leppinud. Nagu polnud ta leppinud ka sellega, kui poeg beebieas poolteist kuud aina kriiskas ning üksnes veerand tunni kaupa magada sai. “Laps karjub siis, kui temaga on miskit valesti. Siis on minu kohus emana midagi ette võtta. Läheks valudes kriiskav täiskasvanu EMOsse, ei ütleks ükski arst talle, et see on normaalne. Lapse puhul mulle nii teatati.”