Sebastian Vallimägi (7) saab juba paar aastat igal esmaspäeval viis eurot taskuraha. Seni pole poiss omapäi liikunud ja alles alustab kooliteed, kuid ema lähtus­ki taskuraha andmisel muust kui üksinda väljaskäimisest. Kui paljud väikelaste vanemad murravad pead, kuidas tulla toime iga poeskäiku saatva veniva “emme-ee, ma tahan seda, issi-ii, osta mulle see...”, siis Tallinna külje all elava osakonnajuhataja Kadri Kuimetsa­ (31) peres sedasorti virinat pole. Tal on Sebastianiga kokkulepe, et kui pere igapäevaoste teeb, ostab poeg endale ise mõne väiksema mänguasja oma raha eest. See on Kadri sõnul õpetanud last ka aru saama, kui palju asjad maksavad ja mis eriti oluline – osta saab siis, kui selleks on raha.

Poes pole lunimist

Ema on poes pojale abiks. “Sebastian näitab mulle oma rahavaru ette ja me arvutame koos, palju seda kokku on. Poes asju valides küsib ta mult, kas selleks või teiseks jagub. Uurime siis koos ja kui ei jätku, arutame, kui palju peaks veel koguma. Seletan, et suurema asja ostuks on vaja kauem koguda ja kui raha vahepeal ära kulutada, siis suurt mänguasja ei saagi,” räägib Kadri. “Tavaliselt valib poeg siis mõne päris pisikese asja ja kogub suurema jaoks edasi. Kui tal paras­jagu raha ei ole, siis ta poeskäikudel ka midagi ei luni.”