Kätlinil oli sünnipäev. Kaur andis kingi üle ning istus teiste külalistega lauda.

“Hea, et sattusin lihavaagna juurde,” õnnitles ta end mõttes. Siis aga hõikas tüdruku ema:

“Laulame sünnipäevalapse auks!” Kõik tõusid püsti ja laulsid: “Ta elagu, ta e-la-gu-uu...”

Kaur jorises kah kaasa. “Mis laul see tühja kõhuga...” mõtles ta ise. “Saaks juba salatit.”

Siis löödi morsiklaase kokku ja asuti toitu ette tõstma. Nüüd oli Kauri tähetund saabunud, ta kuhjas taldrikule rosoljest mäe ja kümme viinerit. Ka taskutesse toppis ta paar viinerit – nii igaks juhuks, mine tea, ehk saavad vahepeal otsa.

Kaur muudkui sõi! Pasteeti ja kringlit, marineeritud seeni ja torti. Kõike läbisegi. Ta isegi ei kuulnud, mida teised räägivad. Harutas hoopis kuus Kasekese kommi paberist lahti ja toppis need sülti täis suhu.

Siis tõsteti laud seina äärde ja asuti mängima. Ka Kaur oleks tahtnud kaasa lüüa, ent ei jaksanud: kõht oli liiga täis. Ta istus tugitooli, ägises veidi ning uinus.

Unes nägi ta, et istub ainsa külalisena pika pidulaua taga. Ja kõik piduroad muudkui kisavad: “Maitse meid, Kaur! Vitsuta oma kõht mehemoodi täis!”