“Kui keegi oleks mulle 17–18aastaselt öelnud, et tulen Eestisse elama!” laiutab Jorge (43) oma hubases Kristiine-kodus rõõmsalt naeratades käsi. Katuse­aluste tubadega ülakorrusele viiva trepi kõrval ripuvad kirjud Ecuadori käsitöövaibad. Noorem poeg Luis (9) mängib sõbraga voodist ehitatud onnis – isa möödudes vahetatakse mõned kiired hispaaniakeelsed fraasid. Vanem poeg Andreas (17) ja abikaasa Ingrid (40) on alles koolis ja tööl. Kass Pepe on naasnud jalutuskäigult ja nõuab aknalaual häälekalt tuppa pääsemist.

“Kohtusime Ingridiga 1997. aastal USAs Colorados. Töötasin firmas, kus oli rahvus­vaheline töövahetus. Inimesi oli igalt poolt üle maailma,” meenutab Jorge. Kaks aastat hiljem koliti juba koos Eestisse ning sündis Andreas. Kõige rohkem tunneb Jorge puudust, et lapsed ei saa tema põlisperega koos olla. “Mina kasvasin koos vanaisade-vanaemadega, palju onusid-tädisid, koos minuga kuus õde-venda – kogu aeg oli palju rahvast koos. Ükskord, kui Ecuadoris käisime, pakkus mu õde, et teeme mu lapsele ristimise. Olime nõus. Kohale tuli 70–80 inimest – need olid ainult pereliikmed ja mõned lähedasemad sõbrad,” pajatab mees ning lisab, et tema kodumaal on inimsuhetel teistsugune väärtus kui siin.

“Inimesed on Ecuadoris väga sõbralikud. Seltskonnaelu on palju tihedam kui siin. Näiteks kui ma läheks praegu tagasi sinna elama, siis kõik mu sõbrad oleksid mures, kust Jorge tööd leiab või kuidas mu peret aidata,” räägib kahe poja isa. Kuid – see on kahe teraga mõõk. Samamoodi oodatakse Ecuadoris abi ka temalt. “Mõned arvavad, et kui tuled Euroopast, siis sul on palju raha. Aga eks siin on ju samamoodi, et kui keegi tuleb Soomest, oodatakse, et tee joogid välja või laena mulle raha.”