Sageli arvatakse, et igasugune kõhuviirus on rotaviirus. Tegelikult see kaugeltki nii ei ole – rota­viiruse tekitatud haigus kulgeb päev-paar kestvast kõhuviirusest palju ägedamalt ning võib lõppeda kiirabi kutsumise ja/või päevadepikkuse haiglas viibimisega.

Sauel elava Katrin Arvola (34) tütred Helen (6) ja Kristin (4) sündisid siis, kui rota­vaktsiin veel riiklikku immuniseerimisprogrammi ei kuulunud, soovi korral sai vaktsineerida tasu eest. Esimese lapse sünni järel püüdsid Katrin ja ta abikaasa suhtuda kõigesse titaga seonduvasse täie pühendumusega. Neile oli kõrvu jäänud, et rotaviirust põevad beebid väga raskelt, nende endagi tutvuskonnast oli nii mõnigi laps sellega haiglasse sattunud, mistõttu tundus neile igati mõistlik lasta tütrele tasu eest vaktsiini anda. “Kuna tegemist on suukaudse vaktsiiniga, ei olnud see ka kuidagi traumeeriv ning mingeid kõrvaltoimeid ei järgnenud,” lausub Katrin.

Noorem laps Kristin jäi aga vaktsineerimata, sest kodus valitses tollal niigi paras tohu­vabohu. “Nooremal tütrel oli avastatud vitamiini B12 puudus, mistõttu tuli meil tihti käia lastehaiglas süste saamas,” täpsustab ema. “Kogu tähelepanu oli sellel ja kahe väikese lapsega hakkama saamisel.” Katrin mäletab, et korra oli rotavaktsiin talle isegi meelde tulnud, kuid alles pooleli oleva ravi kõrval tundus see lapse piinamisena, sest võis ju tekkida kõrvaltoimeid. “Väikest rolli mängis kindlasti ka see, et vaktsiin oli tasuline,” lisab laste sündide vahepeal kuus kuud ilma sissetulekuta elanud naine.

Hirmu rotaviiruse ees aitas maandada teadmine, et vanem laps on ju vaktsineeritud ja seega on ka beebi rohkem kaitstud.

Ebaõnn

Nende mitme asjaolu kokkulangemise tõttu vaktsiinita jäämine maksis aga kätte, sest rotaviirus tabas Kristinit vahetult enne kaheseks saamist. Ema arvab, et ju sai tütar nakkuse siis, kui nad koos lasteaias vanemal õel järel käisid. Algul märkas ema paari päeva jooksul, et tütar kakab sagedamini kui tavaliselt ning välja­heide on vedelam. Lapse olek algavat haigust ei reetnud. Kolmandal päeval hakkas tütar oksendama – mitu korda jutti, väikeste vahedega. Perearst rahustas Katrinit telefoni teel, et niikaua, kui laps mängib ja toimetab, ei pea muretsema. Kristin oligi veel mitu tundi toimekas, kuid oksendamine jätkus ja ühel hetkel ei tahtnud tüdruk enam püsti olla.

Järgnes telefonikõne Merimetsa haiglasse, kust soovitati tuua laps neile näha. Kohapeal selgus, et lapsel on tekkinud juba suur vedeliku­puudus. Katrinil tuli tütrega jääda haiglasse, kus laps oli veel kaks päeva tilgutite all. Arstide sõnul läks Kristinil rotaviiruse põdemine isegi kergelt, sest tihti võib oksendamine kesta isegi kuni viis päeva. Kristinil oli juba teisel päeval parem ja ta hakkas vähehaaval sööma, koju tagasi minnes oli seedimine hell veel umbes nädal aega. Rotaviiruse diagnoosi said nad teada haiglas võetud analüüsidest. “Siis sai mulle selgeks, miks mu vanemal lapsel sümptomeid ei olnud – ta oli ju selle vastu vaktsineeritud. Sel hetkel oli mul väga kahju, et olin pisema kaitseta jätnud ja ta pidi kogu selle piina läbi elama,” meenutab ema. Õnneks on see nende peres seni ainus kokkupuude rota­viirusega. Viiruse vältimiseks pesevad nad kogu perega hoolikalt käsi, järgivad hügieenireegleid ja viibivad võimalikult palju värskes õhus.

Kui eelmisel aastal õnnestus mõlemal lapsel kõhu­viirustest pääseda, siis tänavu jaanuari algul käis lastest küll üks kõhuviirus üle, aga möödus juba ööga, ilma suuremat vedeliku­kadu tekitamata.