Toomemäel asuv enam kui 200 aasta vanune Tartu tähetorn on Eestis omamoodi maamärk. Selles majas on tehtud nii kõrgel tasemel teadust, et see on muutnud kogu inimkonna arusaamu nii maakerast kui ka universumist.

Markus (7) uurib tükk aega igast küljest muuseumi kõige unikaalsemat eksponaati­ – omal ajal maailma parimat teleskoopi. Fraunhoferi läätsteleskoobiga mõõdeti esmakordselt, kui kaugel asub täht päikesesüsteemis. Emma (9) ja Kevin (10) jäävad tükiks ajaks peatuma kellatuppa, kus olevat hoitud kahe ilmasõja vahel Eesti riigi õiget aega. Nimelt võeti siin tähetornis vastu teistest obser­va­tooriumidest edastatud ajasignaale ja täpsustati nende alusel näitu tähetorni pea­kellal, praegugi saalis troonival Loebneri pendel­kellal. Seejärel saadeti ajasignaalid telegraafi teel üle Eesti laiali.

Kui oleme läänesaalis oma käega katsunud ära Maale langenud meteoriidid ning lugenud kokku langevad tähed, annab giid meile märku, et aeg on minna trepist üles pööratava kupliga torni. Algab planetaariumietendus. Tuled kustuvad ja meie pea kohal lööb helendama tähistaevas, reis galaktikasse on alanud…

“Mida te üldse universumist teate, mis sinna kuulub?” küsib Tartu tähetorni külastusjuht Saale Tartes. “Päike,” vastab kolmandas klassis õppiv Kevin. “Jah, päike on suur täht, eks ole?” lausub Saale. “Kui universumi keskel on päike, siis mis selle ümber jääb?“ Markus arvab, et planeedid. Sellele järgneb kohe küsimus: “Ja kui on koos palju planeete, siis mille see moodustab?” Emma pakub välja, et päikesesüsteemi. “Õige. Aga kui on koos palju päikesesüsteeme, siis seda nimetame galaktikaks – meie galaktika nimi on Linnutee.”