Kust alustada seda juttu? Võibolla sellest, et üks mu varasemaid lapsepõlvemälestusi on seotud Ellen Niidu 1957. aastal välja antud “Rongi­sõidu” raamatuga. Meenub leht lehe järel, rütm ja pildid. Ka mu noorimale tütrele oli just seesama vana trüki “Rongisõit” üks esimesi raamatuid.

Saime New Yorgis elades kingiks väliseestlaste kasutatud retro-lasteraamatuid. Meie kätte jõudnud teoses oli isegi Ellen Niidu autogramm sees. Kahjuks oli raamaturingluses kaduma läinud lugu, kuidas allkiri sinna sai ja kuidas see Nõukogudemaal välja antud teos USAsse sattus. Ma olen kord selline, kes leinab neid lugusid, mida aiman, aga ei oska kusagilt täpsemaks otsida...

Aga isegi kui uudishimu on rahuldamata, jääb tänu. Nii ma ise kui ka mu tütred on kasvanud Ellen Niidu värsside saatel – nagu ilmselt kõik eestlased – ja need on meid kõvasti mõjutanud. Mismoodi luuletuste rütm meid mõjutab, sisemist taju organiseerib? Mulle tundub, et see küsimus vääriks põhjalikumat teaduslikku uurimist. Minu hüpotees on, et varases lapsepõlves luulega kokkupuutumine arendab musikaalsust ja matemaatikat.

Liiga hilja

Kui siis USAst tagasi Eestisse kolisime ja ma maakodus vanu lasteraamatuid sortisin, tabas mind lisaks tänumeelele ka inspiratsioon – kirjastaja loomepuhang nimelt! Mulle tuli pähe mõte, et ma võiksin kokku panna raamatusarja, kus armastatud lastekirjanikud ise valivad lemmik­palad oma loomingu hulgast ning kommenteerivad nende saamislugu. Võimalik, et kaudselt mõjutas mind siin lapsepõlve lemmiksaade – kas keegi mäletab veel saadet “Tuhat tutvust”, kus kirjanikud avasid lastele oma raamatute köögipoolt?