Aastad lähevad. Ta elab alalise murega, küsimusega: mis lapsega on? Kas see on minu süü, et ma teda mitte alati toetada ja armastada ei jaksa?

Kust läheb piir, kus lõpeb ema kannatus? Millal ta hakkab abi otsima? Ja mis juhtub kõige selle sees ema ja isa suhtega?

Kaks äratundmist

Et raamatu “Ükski pere pole saar” kohta midagi ütelda, pean ma kõigepealt ütlema midagi enda pere kohta: ka meie oleme erilise lapse vanemad. Ühel meie lastest on diagnoositud ühtaegu Aspergeri sündroom ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Ta on andekas, ta on eriline, jah, aga... Enne diagnoosi kuulmist olin sügavas janus mõistmise järele. Enamik mu sõpru-tuttavaid ei saanud minust aru, neile tundus, et ma liialdan, kui kurdan, sest laps on ju lahe. Vahel küll tujukas, keevaline ja kinnis­ideede küüsis, aga särtsakas ja tark! Muidugi. Ja jälle need süütunded mu sees.

Kui sain postipakiga raamatu “Ükski pere pole saar”, võtsin selle kodutrepil lahti. Ukseni ei jõudnud ma päris tükk aega, istusin seal trepil ja ahmisin teksti. Ka selle loo autori Anja Wikströmi lapsel Myl on aktiivsus- ja tähelepanuhäire... Lugedes hakkasin aina enam kahtlustama lisaks Aspergerit ja tõesti, üsna raamatu lõpus tulebki uudis kaksikdiagnoosist.