Hiljuti sai kumbki tütar vanaemalt kingiks põsepunakarbi. Ajad on kõvasti muutunud – minu vanaemad kinkisid ikka villasokke. Nüüd on meil kodus kaks matrjoškat, kel nii põsed kui ninaots ja muud kehaosad tihti kahtlaselt õhetama hakkavad ja kes pintsliga ka üht habetunud pereliiget ründavad.

Täna kostis vannitoast tuttav kisa – õdede lahendamatute erimeelsuste hetk. Astun otsustavalt vannitoa suunas, kust noorem pahanduse vältimiseks kärmelt välja lippab, jättes keset ruumi seisma vanema õe, kel nõutu-vihane nägu peas ja ruužikarp pihus. “Ma tahan seda ära panna, aga Suvi ei luba mul seda siia panna!” vahutab Lydia, avades minule kuuluva vannitoakapi ukse. Vaatan seda huvitavat segu lapsest ja neiust, jalgpalluririietuses meigispetsialistist.

“Pane see siia,” osutan armulikult vastassuunas, kus avatud riiulil on laste juuksekummide topsid.

Tütar heidab mulle väljakutsuva pilgu: “Ei!”

Vaatan oma korrastatud kosmeetikariiuleid, kui sisemuses ärganud ürgnaine minus lajatab vastu nii kõva “ei!”, et lisaks tütardele kuulevad seda kindlasti ka naabrid. Mu sisemine jumalanna näib olevat otsustanud laste külvatavat kaost kontrollida ja neid mitte oma mängumaale, pisikese kosmeetika­kapi lähedusse lasta.

“Miks sa seda oma juuksekummide juurde panna ei võiks?!”

“Ma ei TAHA!!!”

“Miks?!”

“EI TAHA!!!”

Põsepunakarp, mille olulisusest ma ilmselgelt aru ei saa, visatakse tigedalt maha. Ürgnaine minus teeb oma kõige koledamat nägu: “Korja. Kohe. Üles.”

Korjan seejärel ka iseenda metsikumad osad kokku ning marsin vannitoast välja. Jube piinlik on olla, aga vähemalt on tüli lõppenud.

Sic! Mina olengi see naine

Sama päeva hilisõhtul, kui lapsed juba magavad, murran taas pead selle üle, kuidas olla edasi Naine. Ema. Kuidas olla neis rollides mina ise, kuidas pakkuda oma tugevust, et see toetaks ka teisi naisi?

Kõik need on äärmiselt huvitavad mõtted ja kindlasti on naisi, kes julgevad, oskavad ja väärivad nende teoks tegemist palju enam kui mina. Kes MINA üldse olen? Tunnen, et avarama ruumi loomine tõelise Naise jaoks iseendas on tõsine väljakutse. Lähen parem hambaid pesema.

Vannituppa peegli ette astudes vaatab mulle vastu üks lihtsas, siiski imeilusas mustas punaõielises kleidis naine. Mulle meeldib see naine ja ta seisab mu peegelpildis vaid tänu sellele, et päeval sõbrannale külla sõitma hakates ütles mu noorem – see feminiinsuse maaletoojast tütar – diplomaatiliselt, hinnates mu viimase aja tavariietust (teksad-särk-matkasaapad): “Emme, pane see uus lilledega kleit! See on nii ilus.” Tõmbasingi tütre valvsa pilgu all uue rõiva esmakordselt selga. Autos värvisin kleidikandmise õhinas