Kui midagi väga-väga oodata, nagu näiteks jõule, siis võib tunduda, et aeg on justkui seisma jäänud. Aga vahel näib hoopis nii, et aeg mängib meiega omamoodi mängu – käies sootuks tagasi.

Mida siis teha? Kas oodata kannatamatult aknal, et midagi tähtsat märkamata ei jääks? Või ühineda mänguga, et oodatud hetk kiiremini saabuks?