Valge vanker ei tõmba suvel päikest ligi, musta pealt pole jällegi plekke näha, mis meie ilmadega paratamatult tekivad. “Esimene küsimus, mida endalt küsima peaks: kus ma seda kasutama hakkan?” soovitab Beebi­centeri kliendi­teenindaja, viieaastase vankrimüügikogemusega Kadi Berg­grünfeld. Sellest, kas vanker hakkab veerema siledal asfaltteel või kruusasel külavaheteel, sõltub näiteks rataste valik. Suurema roomikuga täispuhutav rehv sobib hästi karmimatesse teetingimustesse, samas on täiskumm jälle märksa mugavam – ei pea kartma rehvi lõhkemist, samuti tüütut kummilappimist ja täispumpamist.

“Järgmine küsimus: kui oluline on kasutajale vankri kaal?” jätkab müüja. Kõrgemal korrusel elades on oluline iga gramm ning sel juhul tasub kaaluda pigem täiskummiga vankri ostmist.

Vankrid erinevad ka rataste arvu poolest. Osa kärusid on nelja rattaga, osa kolmega. Millist eelistada? “Siin sõltub kõik ema või isa suhtumisest. Tihti ollakse harjunud, et vankril peab olema neli ratast, samas – kui ma annan neile kolmerattalist proovida, siis leitakse, et sellega on tõepoolest mugavam manööverdada,” ütleb Berggrünfeld. Valida saab ka pöörlevate või jäikade rataste vahel. Esimestega on mõnusam manööverdada, teistega hea kindel teel püsida.

Jälgida tuleb ka vankri vedrustust, sest sellest sõltub liikumisvahendi rappumine. “Mõnele emale sobib hästi traditsiooniline pehme vedrustus, mis tita vankrisõidu ajal magama kõigutab,” teab müüja rääkida. Samas tagavad amordid vankri­kookoni paigal­püsimise ning vähendavad rappumist. Kuigi paljud vanemad valivad lapse uinutamiseks mühkliku tee, siis müüja seda siiski ei soovita, kuna see võib soodustada raputatud lapse sündroomi. “Õige on laps magama kiigutada, mitte raputada,”­ hoiatab Kadi Bergg­rünfeld lapse­­vanemaid.